Agressiivsed suurvõimud ei suutnud kuigi kaua oma lepingust kinni pidada, õigupoolest polnud see neil pikemas perspektiivis plaaniski – juba 1941. aasta suvel asusid nad teineteist innukalt maha nottima. Küll aga jäid lõppkokkuvõttes osaliselt kehtima lepingu lisaprotokollid, mis määrasid järgmiseks pooleks sajandiks Eesti, Läti ja Leedu saatuse.

Salajaste lisaprotokollidega jagasid Hitler ja Stalin Euroopa omavahel ära. Meie jäime Stalinile. Erinevalt Hitlerist, kes jäi lõpuks sootuks tühjade kätega, hoidis Stalin oma sõjasaagist kümne küünega kinni. Nõukogude okupatsioon Eestis kestis 1991. aasta 20. augustini. Vene sõjavägi lahkus siit alles 20 aastat tagasi.

Sõja lõppedes mõisteti Ribbentrop Nürnbergi sõjatribunalil surma ja poodi üles. Molotov tegi veel tükk aega rahulikult oma tööd edasi, kuni tema teod enam kui kümme aastat hiljem Hruštšovi sula ajal koos ülejäänud stalinismiga hukka mõisteti, aga isegi siis ei juhtunud temaga midagi hullu – Molotov elas 96-aastaseks ja suri 1986. aastal vaba mehena.

Nõukogude Liit eitas Hitleriga sõlmitud salasobingut üle 50 aasta. Pakti 40. sünnipäeval, 1979. aastal, kirjutasid 45 Balti riikide vabadusvõitlejat ja dissidenti alla ÜRO-le, lääne meediale ja suurriikide valitsustele adresseeritud märgukirjale, milles nõuti Molotovi-Ribbentropi pakti avalikustamist ja õigustühiseks tunnistamist ning Balti riikide iseseisvuse taastamist. Kirjaga seotud inimeste jaoks järgnesid ülekuulamised, repressioonid, vangistused.

Kümme aastat hiljem, 1989. aasta 23. augustil ehk pakti sõlmimise 50. aastapäeval, esitas sarnaseid nõudmisi juba enam kui miljonist inimesest koosnev rahvahulk – Tallinnast Vilniuseni ulatuv inimkett, mille moodustamise 25. aastapäeva tähistame ülehomme. Sama aasta jõululaupäeval tunnistas Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongress MRP salaprotokollide olemasolu ja õigustühisust.