Tüdinud 30aastane: ausõna, ma löön järgmist inimest, kes tuleb ütlema, et ma peaks sünnitama hakkama!

Olen 30. Uus peika on, oma korterit pole, lapsi muidugi ka pole. Elan oma elu, mis see sinu asi on?! Aga nii paljud on võtnud just minu elu oma südameasjaks. Mu ema, peika ema, “heasüdamlik” kolleeg tööl, lastega sõbrannad ja isegi mu günekoloog on millegipärast arvamusel, et neil on õigus sõna sekka öelda mu elu suurtes ja tähtsates valikutes.

Siin on mõned küsimused ja väited, millega mind on püütud sünnitama sundida:

• Kuidas sa ei tea, et naine peab sünnitama enne 30ndat eluaastat?

• Millal sa sünnitama kavatsed hakata?

• Sa oled juba nii vana, et sul peaks juba kolm last olema, miks sul veel ühtegi pole?

• Mida sa ootad?

• Kas sa tead, millega sa riskid, kui sünnitamist veel edasi lükkad?

• Kas sa oled valmis väärarenguga last üles kasvatama?

• Miks sa üldse minu peale ei mõtle? (ema)

• Kas sa ei tahagi, et su lapsed vanaema-vanaisa näeks?

• Üks laps on mõttetu, aga teist sa enam sünnitada nagunii ei jõua!

• Mis su elu mõte siis üldse on, kui sul lapsi ei ole?

• Iga naine tahab emaks saada, mis mõttes sina ei taha?

• Sa sured üksiku ja õnnetuna!

• Ükski laps ei taha endale vana ema.

Neid on muidugi veel, aga praegu vast piisab, et näidata, kui nõmedad suudavad inimesed olla. Seda lastejuttu kuulen päevast päeva üha rohkem, sest minu “bioloogiline kell ju tiksub” ja kõikide kriteeriumite järgi olen ma juba varsti üks tohletanud vanaeit. Ausõna, mul on sellest teemast nii kõrini, et ma olen võimeline vägivalda tarvitama järgmise inimese kallal, kes mind sünnitama sundida kavatseb. Minu elu, minu keha, minu tulevik — ise tean, mis teen, jätke mind ometi rahule!