Murelik ema: kuidas teha poja tüdruksõbrale selgeks, et ta peaks abordi tegema?
Helistasin ja pahandasin, miks ta ei võinud seda mulle silmast silma öelda või kas või helistada. „Mis seal vahet on, tähtis on, et saan isaks,” edvistas ta. Poeg on 26aastane, mis on muidugi juba korralik vanus isaks saamises, aga vaid vanus ei tee sinust meest. Armastan Otti väga, aga ta pole kaugeltki valmis isaks saama.
Igavene märsilohistaja
Kunagi läks ta suure hurraaga ülikooli, vahetas erialasid ja nii ta õpib juba kuus aastat, praegu on magistrantuuris. Kuid ta ikkagi laisk kui lohe ja boheemlane. Kevadel üritasin teda veenda, et kirjutagu oma lõputöö ära, aga see oli kui seinaga rääkimine. Tema läks hoopis sõpradega häälega Berliini. Vahepeal ei võtnud ta pea nädal telefoni vastu, kartsin, et tõmmati kuskil Poolas põõsasse ja rohkem ma teda enam ei näegi. „Kaotasin telefoni ära, vahet ju pole,” õigustas ta pärast. Ta elab ühes pisikeses korteris koos kolme sõbraga. Oma tuba tal polegi, jagab koolivennaga. Töötas kunagi ühes poes, see talle ei istunud. Siis tegi juhutöid,, praegu on mõnikord öösiti laovalvur. Suur osa poja sissetulekust tuleb ikka minu ja isa rahakotist.
Ja nüüd tema siis teatab, et saab isaks! Neiuks on üks tüdruk, kes õpib Tartu ülikoolis, Ott ise õpib Tallinnas. Said vist kevadel Pirogovi platsil tuttavaks ja nii ta läks. Küsisin, et kui tihti nad teineteist üldse näevad. „Ää, ee, vist mingi paar korda kuus. Ei, rohkem,” kogeles ta. Tüdruk ise tundub asjalik, aga ma ei kujuta neid koos elamas ja last kasvatamas. Kes neid ikkagi üleval peaks? Tüdruk on tudeng, ta ei hakka saama korralikku emapalka. Lõpuks maksavad ikka vanavanemad ehk meie ja tüdruku vanemad. Üritasin Otti veenda, et kaalugu, et äkki pole veel õige hetk. „Laps tuleb, kui on õige aeg. Minust saab hea isa,” rääkis ta.
Tüdruk pole abordiga nõus
See oli esimene elevus. Läks mõni päev mööda ja ta hakkas juba kurtma, et äkki ikka pole õige asi, ta pole kindel, kas nad teineteist armastavadki. Ütlesin, et mõelgu siis abordi peale, antud juhul oleks see parim lahendus. Aga selgub, et tüdruk tahab väga last, tema pole nõust mingisuguse abordiga. Jälle surnud ring. Mõtlesin, et võtaksin tüdruku vanematega ühendust, aga mis sellestki tolku. Nemad ei saa ju oma täiskasvanud tütart kantseldada, see on tema otsus. Küsisin pojalt, kas tema kavatseb siis vähemasti mingi stabiilsema töö leida, ta kehitas vaid õlgu. „Mul ju vaja järgmine aasta lõputöö ära kirjutada…” Jah, oli vaja ka eelmisel aastal ja üle-eelmisel aastal…Millist nõu annaksite teie?
