Purjus mees praadis masinatele mõeldud määrdega kartuleid ja pidas kausipesuvett "liiga lahjaks supiks"

Juhtus see lugu kaugel NSV ajal. Mehed olid tööl kodudest kaugel ja pikalt ära — oldi vagunelamuga nädalaid objektil, tehti geoloogilisi töid. Tihti jäi pood väga kaugele ja seal käidi harva. Ühel reede õhtul ei pidanud ühe mehe närvid vastu ja ta teatas: “Mina lähen poodi otsima, mulle aitab!”

Läkski ja tagasi tuli nii hilja, et teised magasid. Seljakotis kolisesid õllepudelid ja ise oli mees ikka parajalt purjus.

Hommikul ärkavad teised hirmsa kärsahaisu peale. Poeskäija praadis kartuleid. Küsimuse peale “mis siin haiseb” vastas mees, et kuna ta praadimiseks rasva ei leidnud, siis praeb ta tavotiga(paks määre masinatele, visuaalselt võib segi ajada searasvaga). Ta oli ikka eelmise päeva õllelõõgastusest veel päris “udune”, et masinamäärdega kartuleid praadima asus.

“Kõht on nii tühi! See supp, mis teil oli, see oli nii neetud lahja!” ütles ta kiire söögitegemise põhjendamiseks.

“Mis supp?! Ma lasin tühja potti vee, et hommikul kergem pesta oleks — selle panidki pintslisse?!” oli üks kaaslastest üllatunud.

Naerdi palju (lahja “supp”!) ja samas oldi ka tõsised: mis oleks saanud, kui mees oleks seda “jama”, mis oli konkreetselt mürk, sööma hakanud? Hea, et teised ülesse ärkasid — juba see praadimise lõhn ajas iiveldama.

Tahad võita kasti Premia jäätist? Kirjuta meile oma piinlikust, ent naljakast loost!