Mina olen veinisõber. Mulle meeldib juua klaas veini lõuna- või õhtusöögi kõrvale ja ma ei ole sellest kunagi saladust teinud. Sõbranna mul oli samasugune. Kvaliteetne punane vein on olnud meie hea kaaslane juba aastaid ning ka teistesse klaasidesse ja pitsidesse ei ole meist kumbki varem sülitanud. Mina jätkasin samasugust elu pärast lapse sündi (pärast imetamise lõpetamist loomulikult!). Muidugi ei joo ma end täis lapse nähes, selleks on teised üritused ja kohad, aga teha probleemi sellest, et laps näeb laual alkoholi, on minu meelest küll täielik ülepingutamine.

Sõbranna näiteks on otsustanud, et tema laps ei tohi alkoholi olemasolust enne 18. eluaastat teada saada. Mina tema arvamust muidugi ei jaga. Tüli ongi meil nüüd sellest, et meie lapsed on enam-vähem samavanad, me käime üksteisel külas ja lapsed ööbivad aeg-ajalt kas minu või tema juures, aga minu “joodikuelu” ei ole temale enam sobiv ja ta teeb sellest iga kord megasuure probleemi. Ma ei või tema juuresolekul õhtul grilli kõrvale rüüpamiseks siidrit võtta ega kala kõrvale valget veini pakkuda. Ta käitub nii, nagu ma oleks mingi salajoodik või külaparm, kes nina täis tõmbab ja laste juuresolekul lällama hakkab. Ma ei ole laste juuresolekul iialgi kontrolli kaotanud!!!

Muidugi ei viitsi ma sellist õiendamist ja pidevat nokkimist taluda ja meie suhted ongi hakanud täiega viltu kiskuma. Mees juba läks tal minema, väidetavalt olid “erimeelsused”, aga ma pakun, et suur osa oli selles padukarskluses ka, mis mehe närvid lihtsalt ära sõi.

Mida teie arvate? Kas laste nähes klaasi veini joomine jätab lastele kustumatud mälestused ning viib nad hukatusse? Kas olete seda meelt, et alkohol tuleb laste silma alt kuni 18. eluaastani eemal hoida või kuulub klaas veini normaalse elu juurde?