Majandusanalüütikud heidavad ette, et paljud noored ei taha kodust välja kolida ning elavad ikka vanemate kulul. Mõne arvates võib see näidata, et noored on äpud ega saa iseseisvalt hakkama. Tegelikult võib asi olla hoopis selles, et noortel pole lihtsalt võimalik omale eluaset soetada. See võibki takistada kodust välja kolimist. Kodu ostmine on ju ikkagi suur asi ning tõenäoliselt ei olegi kellegi elu unistuseks ühetoaline korter Lasnamäe lõpus.

Veider on see, et Eestis, kus keskmine brutopalk esimeses kvartalis oli 966 eurot (neto 762 eurot), maksab Tallinnas kahetoaline uus korter 80 000-100 000 eurot. Iseasi on aga see, kui paljud tallinlased seda keskmist palka üldsegi saavad.

Huvitav, kuidas need kinnisvara ja üürituru hinnad kujunevad. Vaadates kasvõi keskmist palka, siis on veider, et kinnisvara eest küsitakse nii kõrget hinda. See pole reaalne ega allu vabaturu printsiipidele, vaid näib nagu oleksid need hinnad kellegi poolt sihilikult üles kruvitud.

Näiteks Ameerika Ühendriikides saab soliidses rajoonis endale ühe pere maja umbes 200 000 dollari eest (150 000 eurot). Seal on olemas aed ja garaaž, mõnikord isegi bassein. Võrreldes sellist luksust Tallinna 50-60 ruutmeetriste korteritega, tekib küsimus, et miks meil siin tagasihoidlikus Eestis sellised Šveitsi hinnad on?

Ameerika Ühendriikides on olemas riiklik programm, mis toetab uute elamute ehitamist ja nende ostjaid. Eestis võiks ka selline programm olla. Siis oleks meil rohkem noori ja eelkõige noori peresid, kes tahaksid endale eluaset osta ja oma tulevikku Eestiga siduda. Ahned kinnisvarahaid võiks selle peale mõelda! Niisamuti ka seadusandjad.