Mõne aja eest lugesin tuttava seinalt sellist teksti:

"Täna hilines lavka oma tund aega. Selgus, et maksu- ja tolliamet oli teda poolel teel rappinud. Kolme autoga. Tund aega. Lavkamehel oli reidi ajal keelatud ka telefonile vastamine (helistati, et miks hilineb). Avati suuremaid suletud kaaluküpsisekarpe, keerati lahti riigiviinapudeleid ja nii edasi. Krt, ma saan aru, et maksud peavad makstud olema, aga tehku see riik siis midagi selleks, et matsid maalt tunneksid ka ennast inimestena ja osalistena Eesti riigis! Näevad ju küll, kuis elu maal välja sureb. Pangu käima kasvõi riigilavka, kohustuslikus korras, kõigi parimate aledega! Aga ei, ikka vaesed lavkapidajad võllas ja rikkad asjapulgad tõllas. Vastik tunne jäi tänasest lavkaskäigust."

Ma olen selliseid lugusid ka mujalt kuulnud. Olen ka ise sellist asja pealt näinud. See aga tekitab masendust. Kas tõesti need vanad inimesed, kes ei suuda enam käia 20 ja 30 kilomeetri kaugusele poodi, kuhu hommikul liigub üks buss ja kust õhtul tuleb teine buss tagasi, on selles süüdi?

Kas meie riigis on vaja kõik välja suretada, et mitte midagi inimlikku enam alles ei jääks? Põhiline küsimus maksu- ja tolliametile: kas seda kõike teisel ajal kuidagi teha ei kannata? Elan ju ise ka maal. Hommikul kell 7.15 läheb buss lähimasse "linna" ja õhtul kella 18 tuleb sealt tagasi. Kas te kujutate ette, et vanainimene istub terve päeva kuskil linnas? Ta tahab oma asjad ära teha ja koju tagasi minna. Lisaks käib poest ka läbi. Süüa tahame me ju ometi kõik. Ise kõike toota ei saa.

Mina puutusin kokku lavkamehega, kes kirus, et linna suurim pood oli tema peale kaebuse esitanud, et ta veab maale salaviina. Tule jumal appi! Maal aetakse puskarit ja seda salaviina ei taha keegi. Samas, kui linna suurkett on kah raskustes – mida seal imestada – püütakse või pükstest välja pugeda, et oma klient kätte saada.

Kurb on see kõik. Midagi peab muutuma. Midagi väga olulist.