Jüri Kukk: Ukraina keskvõim ei saa sõjapealikega läbi rääkida, sest neil pole midagi öelda
Teisalt räägitakse üha uutest separatistide poolt hõivatud asulatest ja hoonetest ning näiteks kohalviibiv Postimehe ajakirjanik Risto Berendsen väidab toetuse Kiievi valitsejatele olevat peaaegu olematu, Ukraina armee ei suutvat sisuliselt mingit edu saavutada.
Tegelikult võib eeldada, et Ida-Ukrainas on meeleolud seinast seina, kuid Jatsenjuki ja Turtšõnovi keskvõimu populaarsus on seal ilmselt tõesti madal. Ukraina rahvas teab nüüd küll, kuidas kukutatud president Janukovitš riigi raha riisus ja luksuses kümbles, kuid ometigi oli tegu seaduslikult valitud riigipeaga. Pealegi on korruptsioon endise Nõukogude Liidu aladel tuntud-teatud nähtus, millesse suhtutakse kui paratamatusesse. Praegune võim aga on nende arvates võimule tulnud Maidani mässajate ja Euroopa Liidu toetusel.
Inimesed lihtsalt tunnetavad, et nende valik ei loe – võimuga mängitakse üle nende pea ja see solvab. Paljudes reportaažides ongi Ida-Ukraina elanikud öelnud, et tahaksid olla Ukrainas ja samas ise oma asjade üle otsustada, mitte Kiievi pilli järgi tantsida. Sellest arvamusest lähtudes oleks föderatiivne Ukraina tõesti parim variant – vaevalt et Lviv ja Taga-Karpaatiagi kaugel asuvat keskvõimu igas küsimuses kuulata tahavad.
Ukraina valikuid vaagides ei maksa unustada, et ka meil oli palju Euroopa Liidu vastaseid. Sealmail on sidemed Venemaaga alati tugevad olnud ning paljud tahavad neid säilitada. Euroopa suund tundub neile taas Maidani ülestõusnute toel peale surutud olevat. Ukraina eliit on kindlalt EL-i vastu, sest see eeldaks majanduses ja rahanduses Lääne kontrolli. Lihtsam on asju ajada Vene ärimaailmaga, kus võõra raha omastamine ei tekita moraalset dilemmat.
Kindlasti on Ida-Ukraina separatism üks korralik segadus ja kriisiala samas katsepolügoon. Tundub, et seal on sõjapealike aeg. Oma rühmad on loonud kuritegelik maailm, kes kasutab sogast vett oma eesmärkidel, tegelikud Venemaaga ühinemise pooldajad, aga ka need, kes tahaksid lihtsalt oma kodusid kaitsta. Näiteks Paremsektori meeste eest, kellest on tavainimese silmis loodud kuvand kui mingist fašistlikust jõugust.
Paljud relvakandjad ütlevadki, et nad tahavad ise olukorda kontrollida, mitte jätta seda Ukraina armee või sõjapealike teha. Üldiselt aga tahavad inimesed lihtsalt käimasolevad sündmused üle elada ja siis vaadata, mis edasi saab.
Donbassist on saanud Doni, Kubani ja Stavropoli kasakate omamoodi õppekeskus. Sinna on paisatud Venemaa kaadrisõjaväelasi, kes juhatavad mässu sõjalist osa ning väidetavalt ka tšetšeene, kes on nüüd teises rollis kui 1990ndatel aastatel oma kodumaal.
Analüütikud on juba väitnud, et ega Venemaa ei tahagi Ida-Ukrainat nii väga üle võtta. Kivisöe kaevandamine on Donbassis mõttekas vaid siis, kui säilivad sidemed ülejäänud Ukrainaga, Venemaale pole seda maavara vaja. Moskvat huvitab tegelikult vaid see osa Ukraina majandusest, mis täidab Venemaa sõjatööstuse tellimusi. Muidu tuleks sinna eraldada dotatsioone, leida kaevuritele muu rakendus, tõsta elanike sissetulekud sellele kõrgusele, et nad idanaabriga ühinemist ei kahetseks – aga seda pole nad näiteks Krimmis suutnud teha.
Nii kipubki õigus jääma neile, kes arvavad, et pingeid aitaks veidigi maha võtta läbirääkimised keskvõimu ja kohalike võimude vahel, kuid sõjapealikutega ilmselt ühe laua taha istuda ei saa – neil pole lihtsalt midagi öelda – nad räägivad ainult relvade keeli. Kindlasti peaks Venemaa lõpetama kõik kulissidetagused mõjutamised, see on aga väheusutav. Kõige tõenäolisem ongi mingi Transnistria variant – konflikt, mis ei lõõma, aga ei lahene ka.
