Miks ma mehe järel nuhkisin ja seda ka edaspidi teeks
Lisaks lõppeb teemaalgataja enda jaoks ka asi sellega, et truudusetu kaasa, selle asemel, et vabandada ja andeks paluda, süüdistab inimest nuhkimises ja justkui õigustab sellega oma käitumist. Mina nuhkisin ka, ja räägin, miks, ning miks ma seda uuesti teeks.
Meil oli täiesti normaalne suhe, kestis mitu aastat ning ma arvasin siiralt, et nüüd on õnn lõpuks ka minu õuele tulnud, mul on hea elukaaslane, ilus kodu ja kõik saab üksnes paremaks minna. Sain ametikõrgendust, ostsime kahasse ilusa suure korteri ning planeerisime juba vaikselt last. Ma olin veendunud, et olen selle mehega veel kaua koos, kui mitte elu lõpuni, ning valisin juba mõttes lastele nimesid...
Siis aga mehe käitumine muutus. Mitte äkki, vaid aegamööda, nii et ma ei pannud seda alguses tähelegi. Ühel hetkel pidin aga endale tunnistama, et mees käitub enam kui kahtlaselt. Tihti käidi "sõpradega väljas", muidu oma välimuse suhtes ükskõikne mees mukkis ennast hoolega enne välja minekut, vaikselt kadus meie suhetest õrnus ja igasugused "mida me viie aasta pärast teeme" jutud ning klassikaline: mehe telefon, mis oli varem alati mu käeulatuses (minu telefon oli siis vana juust ja mehe nutifonis oli hea mänge mängida) oli äkitselt kadunud.
Kui ma mehega sellest juttu tegin, siis ta ärritus ja soovitas mul mitte asju ette kujutada. Märkasin, et tülid tihenesid. Küsisin ka temalt otse, et kas sul on keegi teine või kas sa oled suhtest tüdinenud, võtame midagi ette, läheme teraapiasse või ole minuga vähemalt aus, ära valeta mulle. Mees eitas kõike. Nii möödusid kuud. Ja saate aru, oleks mees kohe alguses aus olnud, poleks ma neid kuid nutmisele ja masendusele raisanud!
Lõpuks nuhkisingi, sest otsene lähenemine ei viinud kuskile. Ma ei hakka täpsemalt kirjeldama kuidas, aga lõpuks oli mul teise naise nimi, telefoninumber ja ka aadress teada. Võtsin selle naisega ühendust, õnneks oli normaalne naine, sain teada, mida vaja ning sain mehe lihtsalt fakti ette panna, et ma tean. Ja ikka mängis ta mingeid mängukesi, ajas kõike tagasi. Aga mind see ei huvitanud, kolisin välja ja lõpuks sai ka korter müüki ja mina oma raha tagasi. See kõlab praegu nii lihtsalt. Muidugi kaasnes sellega ohtralt pisaraid ja antidepressante.
Aga saate aru, kui ma ei oleks nuhkinud, oleks mees mu aega ilmselt veel pikalt ja kaua raisanud ning mu närve läbi söönud. Kuna mees otsestele küsimustele ei reageerinud, siis selleks, et see õudus lõppes, oligi mul vaja nuhkida. Ja tulevikus teeksin seda veel. Selles pole midagi alandavat ega häbiväärset, kui inimene lihtsalt tahab, et see õudus lõppeks. Nuhkimine päästis mu potentsiaalselt aastatepikkusest valedes elamisest ja säästis kõvasti mu aega ja närve.
Muidugi võib öelda, et minnud siis ilma nuhkimata minema, kui nii uhke olid, aga inimene on ju nõrk ja meeleheitlik olend, ma lootsin tegelikult kuni lõpuni välja, et ehk ma tõesti "kujutan endale asju ette" ja mehel on lihtsalt stress. Aga ei olnud.
