Selles viimases postituses on küll terake tõtt, sest näiteks mina jõudsin allakäigutrepil sedavõrd põhja, et pääsemiseks oli ainus võimalus tagasi üles ronida.

Meie ühiskond on viinast nii läbi imbunud, et imelik on see inimene, kes seltskonnas ei joo, aga laual purjuspäi norskav isend lihtsalt "võttis tiba ülearu." Mullegi on öeldud: "Kas sa TÕESTI enam üldsegi ei joo? No natuke ikka vahel võtad?" või sootuks mõnitavalt: "No tahaks näha, kaua sa joomata vastu pead!"

Kui ma räägin inimestele, et olen kainena õnnelikum kui kunagi varem; et teen taas paljusid toredaid asju, mille ma jooma-aastatel olin unustanud; et iga päev toob juurde uusi rõõme ja raskusedki tunduvad alati ületatavad, siis vaadatakse mind sellise näoga: "See tegelane jõi vist enne täiskarsklaseks hakkamist enda ajud põhjalikult pehmeks!"

Kui ma küsisin suitsetavatelt sõpradelt, et mida see annab, kui tossamise nimel pannakse tohutu raha magama, kuulsin vastuseks: "Mis sa targutad? Proovi järele, siis saad aru!"

Kilde minu tutvusringkonnast ülemöödunud nädalalõpul: üks tuttav kukkus purjuspäi ninaga vastu asfalti, teine saatis oma tööandja jommis peaga pikalt ja hiljem oli kahetsedes madalam kui muru, kolmas sõitis joobnuna autoga vastu puud ja sattus haiglasse, neljas rammis poe seina, suutmata seejärel roolist väljagi astuda. Paljusid nägin kusagil suvalises kohas peatäit välja magamas. Enamiku arvates oli see lahe nädalavahetus, mil sai toredaid vägitegusid tehtud.

Koomaseisundis haiglas viibiva purjutanu sõbrad olid hiljem kurvad, aga suhtusid juhtunusse mõistvalt: eks kõigiga juhtub! Sõbra surmasuus olek on justkui midagi neist eemalejäävat. Suur osa neist on tema viinarallidel ju kaardilugejaks olnud...

Kuigi seadus peab purjusolekut juba ammu raskendavaks asjaoluks, on see paljudele ikka vabandus: "No olin natuke purjus ja läksin ütlemisega liiale, mis siis sellest?!" See justkui vabandaks kõik sigadused välja!

Kahjuks soosib riik joomarlust, kuigi üritab teha vastupidist nägu. Kui hiljuti ametisse astunud valitsuse ministritelt küsiti, kust nad oma lubaduste täitmiseks raha leiavad, oli vastus kohe: tõstame tubaka- ja alkoholiaktsiisi! Õilis ettevõtmine on muudetud lüpsilehmaks, kust saadava rahaga lapitakse eelarveauke!

Enesehävitamisega ei lähe asjad paremaks vaid üha halvemaks, ning peagi oleme samal tasemel nagu need venelased, kelle käitumist me saadet "Võimalik vaid Venemaal" vaadates naerame.

Ajakirjas National Geographic arutles üks meditsiiniprofessor selle üle, milline oleks maailm uimastiteta ja milliseks see kujuneks, kui narkootikumid oleks sama vabalt kättesaadavad kui on alkohol. Viimase variandi puhul läheks inimkond jooksujalu vastu oma hukule, sest kogu see sisseahmitav saast laastaks meid geneetiliselt pöördumatult ning vähendaks inimkonna hulka kiiresti. Joobnud või uimas inimesed sureksid ise ja tapaksid teisi tööle minnes, seal olles ja koju naastes, nii et kodunt lahkudes ei saaks kunagi kindel olla, kas sa ikka sinna naased.

Huvitava vahepalana arutles teadlane ka selle üle, millise positsiooni võiksid ühiskonnas saavutada täiskarsklased, kui nad täidaksid kaht tingimust: õpiksid täiuslikult selgeks võitluskunstid ja hoiaks enesehävitamisest eemale ka oma lähedased.

Esimene oskus on vajalik selleks, et õigeaegselt elimineerida need pilves tegelased, kes vajavad uue doosi jaoks su rahakotti, ning on valmis selleks sind ka tapma; teine vajadus on tarvilik, et ka karsklase lapsed oleks geneetiliselt täisväärtuslikud. Muus osas aga võiksid selge peaga inimesed selle süstiva, joova, suitsetava ja tablette neelava massiga piiramatult manipuleerida.

Endise alkohoolikuna tunnen ennast praegu vabana nagu Ameerika mustanahaline pärast 1863. aasta 1. jaanuari: minu üle ei valitse enam orjapidaja alkohol. Järele mõeldes: kui inimene mõtleb aina uue joogilaksu peale, on ta selle ori selle sõna halvimas mõttes.