Väliseestlane: Eesti elab ja õitseb Põhja-Ameerikas
Toronto on nagu siil udus. Vihmavarju pole otseselt vaja, aga ilma selleta pärlendab nägu peagi veepiiskadest kui äsja värskendatud juurvili supermarketi letis. Kõnnime öömaja poole pärast mõnusat sushi-einet kohalikus Korea linnaosas. Rääkisime seal mitu tundi. Ja seda pärast niigi juba päevapikkust brainstorming sessiooni Tartu College'is.
Kolm eesti naist, kelle elutööks on saanud eesti kultuuripärandi hoidmine. Piret Noorhani, meie võõrustaja, on arhivaar Toronto Väliseesti Muuseumis ja enamiku kohalike kultuuriürituste hing ja eestvedaja. Liisi Eglit töötab San Franciscos Stanfordi Ülikoolis Eesti ja Baltimaade osakonna kuraatorina. Mina kui arhivaar sel aastal 50. sünnipäeva tähistavas Eesti Arhiivis Ühendriikides - üks esimesi ja suuremahulisemaid sellelaadseid kogusid - esindan USA idakallast.
Rääkimist on palju, spetsiifilistest ametialastest nüanssidest kuni kogu Baltimaade diasporaa küsimusteni. Nüüd, mil väljaränne Eestist on taas piibellikes proportsioonides ja isegi kogu Eesti kestmajäämine jälle valulikult päevakorrane, on meie missioon püha kohustus. Eriti, kuna enamik Ühendriikides ja Kanadas asuvaid arhiive ja raamatukogusid on komplekteeritud vabatahtlikest annetustest ja missioonitundest. Nagu toonitab Eesti Arhiivi juhataja proua Enda Mai Holland Michelson: "Isegi kui Eesti maa ja rahvas peaks kunagi kaduma, tahan ma, et maailm teaks ja teadvustaks, et Eesti maa ja rahvas oli olemas!"
Minu ajutiseks koduks on Tartu College, Eesti Õppetöö Keskus. Lisaks sellele täidavad Viru hotelli meenutavad 18 korrust Toronto Ülikooli ühiselamu funktsiooni. Sealt laekuv rent on kindlaks ja pidevaks isemajandamisallikaks, mis võimaldab Toronto eestlaskonnal kultuurivallas jätkusuulik olla. Piisab ainult, kui vaadata sealset ürituste kava, mis on kadestamisväärselt tihe ja mitmekülgne.
5. aprillil meenutati Olga Kistler-Ritso elutööd ja panust Eesti pärandi hoidmisel. On ju Okupatsioonide Muuseum Tallinnas just tema fondi abil rajatud ja esimene spetsiaalselt muuseumiks ehitatud hoone Eestis. Tema elulugu kõlab nagu kangelasromaan: vaesest kasulapsest hiilgava arstikarjäärini, ja ennastunustav Eesti asja ajamine, mitte ainult sõnakõlksuna vaid just sel kõige tegusamal viisil - oma enda rahadega.
Hiljem, Eesti Panga 60. juubeli galal Toronto Eesti Majas, jäid mulle meelde kohaliku Kanada poliitiku sõnad, mis kirjeldavad Olga Kistler-Ritsot perfektselt: "Foreign Estonians are all over-achievers." ehk "Kõik väliseestlased on üle-saavutajad." Mälestusõhtust võttis Skype'i kaudu osa ka Okupatsioonide Muuseumi juhataja Kadri Viires. Jällegi üks asi, mille üle eestlased võivad uhked olla.
Tundub, et hetkel on nii USA-s kui Kanadas teatud üleminekuperiood. Vanad väliseestlased, nagu nad end ise nimetavad, on areenilt lahkumas, teenitud puhkusele või kahjuks suisa teispoolsusesse. Sõjapõgenikud, olgugi, et nad olid veendunud, et saavad peagi vabasse Eestisse tagasi pöörduda, panid DP laagrites aluse mitmele väliseesti organisatsioonile. Laagrites nagu Geislingen Saksamaal rajati kohe eesti koole ja trükiti ajalehti prügikastist korjatud trükimasinalehtede teisele, trükivabale poolele. Kui nüüd mõtelda, kui paljud rahvused istuvad põgenikelaagrites aastakümneid ainult niisama lebotades ja piimapulbrit närides, peab taas tõdema: eestlased on tõepoolest üle-saavutajad.
Kohalike Eesti seltside ja organisatsioonide edasikestmine sõltub nooremast generatsioonist. Kui veel 1990ndate aastate trend tundus olevat, et enamikku äsja Eestist emigreerunuid eesti ühingud ja kooskäimised teps mitte ei huvitanud, ja nad hakkasid kohe ameeriklasteks või kanadalasteks, siis praegu on endast märku andnud paljud minuealised, ja asunud innuga tegutsema. See oleneb muidugi inimese enda huvidest ja võimalustest, sest suur osa väliseesti seltside tegevusest sõltub vabatahtlikest annetustest, nii rahalistest kui ajalistest, nagu Eesti Arhiivgi.
Eestlastel, kes on endale USA-s või Kanadas uue "päris" kodu leidnud ning kes on oma töö ja pere-eluga rahul, on aega ja tahtmist vabal ajal eesti üritusi organiseerida. Tean, et kodueestlastele teeb muret rahva suur väljaränne, aga mis teha, kui olud sunnivad? On ammu tõdetud, et tulihingelisemad patrioodid ongi tihti väliseestlased. Mine tea, ehk ongi Eesti saatus püsida läbi aegade sellise idee ja lüürilise legendina?
