Heli Künnapas: miks ma ei viitsi juua?

Jälle on uuritud eestlaste alkoholitarbimist ning jõutud tulemuseni, et keskmine eestlane tarbib liiga palju alkoholi. Korraldatakse kampaaniaid ja järjekordseid uuringuid, et see muutuks ― et inimesi päästa. Ma ei räägi klaasist veinist õhtusöögi kõrvale ega padukarskuslusest.

Öeldakse, et põhjuse joomiseks leiab alati. Pigem oleme aga jõudnud olukorda, kus üritustel käies pead alkoholi mitte tarbides põhjendama, et: "Miks sa ei joo? Mis sul viga on?" Nagu oleks norm pigem joomine kui mittejoomine. Miks mina aga ei viitsi juua?

Pole aega

Ma imetlen tuttavaid, kellel on nii palju aega, et igal nädalavahetusel purjus olla. Meil tehakse sel ajal tööd või lõbutsetakse, ollakse perega või sõpradega. Alkoholi tarvitamata ei pea kellegi käest esmaspäeva hommikul kuulma lugusid sellest, millega sa nädalavahetusel tegelesid või kellega ja kus käisid. Kainena võid oma enda mälestusi kasutada. Meie elus on nii palju aega, mis on igasuguste kohustuste poolt ära organiseeritud, nii et iga vaba hetk, mille kasutamise üle saan ise otsustada, on minu jaoks väärtuslik, ja ma küll ei suuda seda nii lihtsalt alkoholi toimel ebaadekvaatne olemisele raisata.

Pole igavaid sõpru

Väga tihti kuulen põhjust, et: "Mul pole nende inimestega muidu midagi rääkida. Jutt hakkab jooksma alles pärast neljandat pudelit õlut." Õnneks või kahjuks mul selliseid sõpru ei ole. Minu inimesed on sellised, kellega rääkides tahan mäletada, mida rääkisime, tahan suuta kaasa mõelda. Milline kaal on joobes öeldud sõnadel? Kui neil pole kaalu, siis milleks üldse rääkida? Milline väärtus on sõprusel, mis põhineb alkoholi "vabastaval mõjul"? Kui inimesega ei ühenda sind miski peale alkoholi, siis milleks sellisele inimesele aega raisata?

Pole raha

Alles hiljuti pidin kohalikus poes tükk aega ootama ühe alkoholilõhnalise ja –näolise härra järel, kes püüdis maksa suitsupaki ja viinapudeli eest. Kaardil piisavalt raha polnud, et mõlemat osta. Proovis siis ühe asja eest maksta. Ei õnnestunud. Seejärel teise asja eest siiski õnnestus. Seejärel otsis taskutest sente kokku... Kui mul on kaardil viimased eurod, siis ma ma ostan asju, mis aitavad mul ellu jääda. Ja kui ka pole viimased eurod, siis ikka leidub asju, mis on olulisemad kui alkohol.

Propaganda?

Kui nüüd keegi jälle arvab, et see on tohutu propaganda korraldamise artikkel, siis ei ole. Ausalt öeldes on minu arvates õige, et mõned inimesed ennast surnuks joovad. Kui ikka inimene ei taha ise muutuda, ega kasutada elu, mis on talle antud ― kasutada väärtuslikult seda keha, mis tal siin maailmas on kasutada, olla kallite inimestega, kes teda ümbritsevad, siis alkoholi kaudu oma elu lõpetamine on ehk tõesti kõige mõistlikum viis. Minul aga selleks aega ega tahtmist, raha ega põhjuseid ei ole ja nii ma tõesti ei viitsigi juua.