Alustuseks võtame ette lähiringkonna kogemused järglaste kasvatamisel. Elukaaslane sattus suhtlema kunagise klassiõega, kes vahepealsete eemaloldud aastate jooksul saanud kaks last. Kaks väga haiget last. Naine veedabki kõik oma päevad puudega laste eest hoolitsedes ning pidevalt haiglates käies. Ta ei tea kunagi, kauaks peab jääma, ning igaks juhuks pakib asju kaasa pooleteise nädala varuga.

Elukaaslane oli sõbranna kogemusest enam kui löödud. Kodus sõnas ta mulle: "Ma ei tea ühtegi peret, kellel lastest suurt rõõmu oleks. Enamiku elud on muutunud pigem halvemuse poole pärast laste saamist." Siinkohal pidas ta silmas, et kogu energia ja ressursid kuluvad uue ilmakodaniku peale ning vanema enda sees toimuv jääb tahaplaanile. Jääb lausa nii tahaplaanile, et lõpuks saab vanemast mingi hall ilmetu inimvare, kes otsib meeleheitlikult mingitki suhtlust väljaspool kodu.

Teise näite toon oma sõbra perest. Meespool kindlustas suhet naisega sel viisil, et nõudis kindlameelselt lapse saamist. No, nõutud ja tehtud. Tuli paar last veel lisakski, kuid ka seal peres sai üks poegadest kaasa üliharuldase haiguse. Pisikest poissi vaevasid arusaamatud krambihood ning vanemale pojale oli selleks puhuks õpetatud iseseisvalt kiirabi kutsumine. Kõige idüllilisem selline elu ilmselt olla ei saagi. Pidevalt on kogu pere pinges, millal pisipojal jälle olemine kriitiliseks läheb ning teda elustama peab hakkama.

Ega asjata öelda sündiva lapse kohta: peaasi, et kõik sõrmed ja varbad olemas on. Polevat oluline, kas sünnib poiss või tüdruk. Sellest tähtsam on vastse ilmakodaniku korras tervis.

Kõige raskem lapsega harjumise puhul on siiski oma egost lahti laskmine. Leppimine, et nüüd on üks uus väike kodanik maailma kõige tähtsam ning kogu aur ja energia läheb tubli kümme aastat tervenisti temale. Eks muretsemist ja hoolt vajatakse ka pärast lapseea möödumist palju, kuid õnneks on lastel komme iseseisvuda. Seda kurvem on nende vanemate saatus, kelle lastel ei ole võimalik mitte kunagi oma elu peale minna.

Ühe negatiivse mõjutajana laste saamise juures toon välja ka isikliku valusa kogemuse pidevat meenumist oma lapsepõlvest. Ka minu vanemate kooselu ei klappinud just liiga pikalt, napid viis aastat olid mul mõlemad vanemad ühe katuse all. Selle ajaga õppisin kodus kuuldu põhjal isa vihkama. Isa olevat joodik ning liiderdaja. Väike laps suudab nii mõndagi läbi hammustada, mida ema ja vanaema köögis omavahel vaiksel häälel seletavad. Aastaid hiljem leidsin venna asjade seast kirjakese, kuhu lapsekäega oli kirjutatud: "Ema on hea. Vanaema on ka hea. Isa on halb."

Sellised segased perekondlikud suhted jätavad hinge liiga sügava jälje. Panevad mõtlema, kas mina tahaksin enda kohta poja sahtlist sellist kirja leida. Kui poeg üldse kunagi kirjutama õpibki, sest ma ei saa kunagi kindel olla terve lapse sünnis...