20 aasta pärast teevad pooli praeguseid töid robotid – kodanikupalgata võime langeda tagasi keskaega
Tehnoloogia on kui tornaado, mis lööb kõigepealt jõukamaid ühiskondi ning seejärel tuhiseb ka läbi vaeste riikide. Ja ükski valitsus ei ole selleks valmis.
Strukturaalse tööpuuduse peamiseks põhjuseks on elektroonika, mehhatroonika ja robootika pidev areng. Me ei saa seda arengut peatada, isegi kui mõni väga tahaks. Teaduse areng on osa inimkonna arengust.
Kui kahtlete, kas robotid saaksid olla sama võimekad kui inimesed, siis võin kinnitada, et saavad, tulevikus kindlasti. Soovitan uurida, milleks on võimelised järgmised robotid: Nao, Kuratas, iCub, HRP-4C, RoboBee, Roboy, WildCat, Atlas, Asimo, Curiosity.
Mõned neist on võimelised kõndima sama sujuvalt nagu inimesed, väljendama emotsioone kasutades miimikat ja erinevaid žeste, identifitseerima inimesi, reageerima ja vastama inimkõnele nii suuliselt kui ka kirjalikult, kasutama jäsemeid asjade haaramiseks, lükkamiseks, kandmiseks, avamiseks, keeramiseks ja purustamiseks. Kui robotid on tänapäeval võimelised kõigeks selleks, siis milleks on nad võimelised tulevikus?
Haridussüsteem peab muutuma. Vähem mehaanilist õppimist ning rohkem kriitilist mõtlemist. Senisest enam tuleb panustada vahendeid koolieelsetele programmidele, kuna kognitiivsed võimed ja sotsiaalsed oskused arenevad välja inimelu esimestel aastatel ning on suuresti määravaks küsimuses: kui hästi õnnestub inimesel tulevikus realiseerida oma potentsiaal?
Praegune süsteem viib meid tagasi keskaega
Töötleva väikeettevõtte loomine ei ole paari aastakümne pärast enam väga mõttekas, sest konkurentsis püsimiseks ja valmistoote hinna madalal hoidmiseks peab ettevõtjal olema mehhaniseeritud tootmissüsteem. Paratamatult läheb tootmine peamiselt suurettevõtete kätte, sest nii on majanduslikult otstarbekam ja tarbijale soodsam. Loomulikult säilivad ka mõned väikesed käsitöökojad, aga sel juhul võib hinnataseme põhjal lugeda käsitööesemed luksuskaubaks.
NASA uurimus väidab, et tsivilisatsioon läheneb hukule ühe suureneva varandusliku ebavõrdsuse tõttu. Praegune jätkusuutmatu finantskapitalistlik majandussüsteem muudab rikkad rikkamaks ja vaesed vaesemaks. See protsess tuleb peatada, vastasel juhul elame 40 aasta pärast hääbuva keskklassiga elitaarses klassiühiskonnas, mis sarnaneb sisult pigem keskaegsele feodaalühiskonnale.
Veel praegu on toimivad meetodid ebavõrdsuse vähendamiseks tulumaksuvaba miinimumi tõstmine ja progressiivse astmelise tulumaksu kasutuselevõtmine. Tulevikus ei pruugi sellest enam nii palju abi olla, sest paljudel inimestel lihtsalt puudub sissetulek. Mõne jaoks kõlab see väga ebameeldivalt, kuid midagi peab probleemi süvenemise vältimiseks ette võtma.
Kas ka aastal 2050 peaksid töötute hordid end töötuna arvele võtma, lootmata tegelikult töökohta saada, ning lunima alandlikult toimetulekutoetust? Praegune vajaduspõhine toetuste süsteem ei pruugi olla tulevikus enam jätkusuutlik. Miks mitte kehtestada kodanikupalk, võttes aluseks näiteks toimetulekutoetuse suuruse?
Mõte pole uus
Kodanikupalk ehk kodanikuraha (inglise keeles basic income) on tingimusteta põhisissetulek – sotsiaaltoetuse vorm, mille puhul riigi kõigile kodanikele makstakse riigi poolt tingimusteta regulaarset maksuvaba toetust, mille määr ei sõltu inimese muudest tuludest. Tingimusteta põhisissetuleku ideed käsitleti esimest korda Thomas Paine'i 1795. aastal ilmunud raamatus "Agrarian Justice".
Põhisissetuleku idee on erinevates vormides olnud aruteluaineseks mitmetes riikides. Juba 1920ndatel räägiti Austraalias, Suurbritannias, Kanadas ja Uus-Meremaal "sotsiaalsest krediidist" (Social Credit). Näiteks Ameerika Ühendriikides on räägitud "põhisissetuleku garantiist" (Basic Income Guarantee, BIG), Namiibias "põhisissetulekutoetusest" (Basic Income Grant, BIG), Nõukogude Liidus "tagatud miinimumist" (гарантированный минимум) ning saksakeelsetes maades "sotsiaalsetest dividendidest" (Sozialdividende) ja "ellujäämisrahast" (Existenzgeld), mida on nimetatud ka "kodanikurahaks" (Bürgergeld).
Kindlasti tekib paljudel küsimus: kust selle jaoks raha võetakse? Juhul kui kehtestatakse kodanikupalk, võib mõnel määral vähendada teisi rahalisi toetusi. Neli aastat tagasi pakkusid rohelised kodanikupalga kulude katteallikaks loodusvarakasutuse tasude tõstmist. Isiklikult pean suurimaks probleemiks massilist kapitali väljavoolu Eestist. Tõsisteks raha eksportijateks on kommertspangad, kes viivad igal aastal Eestist maksuvabalt välja sadu miljoneid eurosid.
Välispankade ja teiste välismaiste finantsettevõtete riigist välja viidav kasum tuleb maksustada, sest pangad ei loo ühiskonda reaalset lisaväärtust. Eesti Panga statistika kohaselt on pangad alates kehtiva maksusüsteemi juurutamisest 2000. aastal kuni käesoleva aastani teeninud 2,6 miljardit eurot maksustamata tulu, makstes keskmiselt tulumaksu vaid 2,3 protsenti. Eestis tegutsevad pangad on kasumlikkuses EL-is suisa esimesel kohal: 2012. aastal moodustas siinsete pankade puhaskasum 14,2% omavarast – skandinaavlased lubasid enda pankadel teenida poole vähem.
Kodanikupalk pole kommunism
Võib-olla tuleks kaaluda kõikide välisettevõtete väljaviidava kasumi maksustamist. Eesti sajast suurimast ettevõttest on 46 välismaise päritoluga, ületades kasumlikkuses tunduvalt kodumaiseid ettevõtteid. Praegu kasutavad paljud rahvusvahelised kontsernid Eestis tulumaksu vältimiseks ja maksmise edasilükkamiseks kontsernisiseseid laene. See seaduseauk tuleb likvideerida.
Liberaalid armastavad öelda, et kapitalil pole kodumaad, kuid unustavad, et kapitalistil siiski on. Tootmise mehhaniseerimine suurendab ettevõtjate kasumit, sest langevad tööjõukulud ja suureneb tootlikkus. Suurenenud kasumi arvelt peaksid suurettevõtjad ja kõrgklass hakkama riiki rohkem panustama.
Kui soovime näha ühiskonnas kodanikupalga teemal konstruktiivset avalikku arutelu, tuleb unustada igasugused sildistamised. Mitmed inimesed on nimetanud kodanikupalga ideed kommunistlikust ideoloogiast lähtuvaks. Niisugune väide ei vasta tõele.
Kommunistlik ühiskonnakorraldus tähendab teoorias järgmist: igaühelt vastavalt tema võimalustele ja igaühele vastavalt tema vajadustele. Kodanikupalga puhul ei saa ükski kodanik öelda, et makske mulle rohkem, kuna minu vajadused on suuremad. Ei. Kõigile võrdselt ja tingimusteta. Üleüldse tuleks kodanikupalga teema käsitlemisel ära unustada nn maailmavaatelised erinevused ehk vasakpoolsusest ja parempoolsusest tulenevad ideoloogilised arusaamad, sest tegu on väga pragmaatilise teemaga.
Olen kuulnud inimeste seas levivaid kartusi sellest, et kodanikupalga kehtestamise järel lõpetavad inimesed töölkäimise. Need kartused on alusetud, kui kodanikupalga suurus ei ületa miinimumpalga suurust. Kahtlemata peab kodanikupalga kehtestamisel arvesse võtma miinimumpalka.
Hoolimata sellest, kas kehtestada kodanikupalk või mitte, on töötav inimene alati eelisseisundis suurema majandusliku kindlustunde ning parema elukvaliteedi tõttu. Kodanikupalga eesmärk pole majandust põhja lasta ega lubada loodritel midagi tegemata materialistliku elu rõõme nautida. Kodanikupalga ideega soovitakse tulevikus aidata katta inimese ellujäämiseks vajalikud füsioloogilised põhivajadused nagu toit, eluase ja riided ehk tagada kõigile inimväärne elu.
