Lugeja: noored ülemused on vanadest iga kell etemad!
Kunagi 12 aasta eest töötasin ühes suures tehases, mida juhtis vana nõuka-aja minister. Tema pilt oli lehes iga nädal, käis konverentsidel, andis uhkeid intervjuusid. Ka teised keskastme brigadirid olid tollal 50+ ehk tugeva nõuka propaganda ja juhtimiskooliga suure juhi sabarakud.
Nende juhtimisstiili võib kokku võtta nii: palju sisutühju aja täitmiseks välja mõeldud kõnesid ja koosolekuid, absoluutne ignorantsus turumajandusest, võlts ülerõhutatud isalikkus personaliga suhtlemisel, argus asju sisuliselt arutada ja erinevaid vaateid analüüsida. Ja muidugi pidev infosulg. Isegi koondamisest saime teada lehest ja pidime oma üllatust väljendama juhiabile, sest boss ise suvatses samal ajal perega lõunamaal puhata, kus tal mere ääres uhke villa.
Kunagi selgitas üks meie tehase jupijumal mulle asja nii: mina olen sinu ülemus seepärast, et ma tean asju, mida sina ei tea ja teadma ei peagi, ja kui ma hakkaks oma infot sinuga jagama, ei saaks ma enam olla sinu ülemus. Muidugi oli kõige tähtsam asi täpselt kuuletumine, isegi siis, kui kõik kellad su sees häiret andsid. Arvasin tollal, et see ongi õige ja normaalne.
Siis sattusin aga tööle IT-ettevõttesse, mida juhtis 25-aastane noormees, kelle suurem osa koolipõlvest möödus juba Eesti Vabariigis, aga õppinud oli ta vist ka Londonis. Ma oleks pikali kukkunud, kui juhatuse esimees mu juba teisel tööpäeval endaga lõunatama kutsus ja oma ärivisiooni jagama hakkas, pärides, kas mulle sobib asju teha nii või naa, kas hommikul on mugav tööle tulla 8ks või hoopis 10ks. Mäletan hästi tema vabandust: meil on praegu veel mõned kontoritoolid ergonoomiliste vastu välja vahetamata, aga selle kuu lõpuks saad ka sina omale uue tooli, mille saad ise välja valida sekretäri laual olevast kataloogist.
Mõtlesin, et küllap tahab tüüp mulle külge lüüa ja olin igaks juhuks väga vaikne. Pärast selgus, et nii asjad käivadki. Veel suurem oli mu jahmatus, kui paar kolleegi, kes ilmselgelt oma ülesannetega hakkama ei saanud, said oodatud hundipassi asemel firma kulul nädalase koolituspuhkuse Saksamaal, pärast mida veendi neid eneseusku mitte kaotama ja viidi üle uutele töödele teises allüksuses. Ime-ime, aga koos üleminekuga muutusidki nad mitte ainult enesekindlamateks vaid palju kohusetundlikumateks ja probleemid lakkasid.
Veel järgmine töökoht ühes suures teenindusettevõttes, kus juhiks samuti 30ne naine. Kogu kollektiiv oli nagu üks pere: firma käristas välja kinoskäike, laste sünnipäevadeks kingiti mänguasju jne. Sellel naisjuhil tundus olevat suurem mure sellepärast, kui keegi meist hommikul tööle tulles ei naeratanud, kui sellepärast, kas mõni klient vihaselt uksi paugutas.
Kui mul ükskord laps pikemalt haigeks jäi ja ma pidin kaks nädalat töölt eemal viibima, saadeti töölt koju tort. Ma polnud kunagi tundnud sellist süümepiina töölt eemal oldud aja pärast, ja kui naasesin, tegin järgmisel paaril nädalal vahatahtlikult ja innukalt ületunde.
Eelmisel aastal vahetasin jälle töökohta ning sedapuhku tegin oma ahnuses vea. Selle hotelliketi juht pole küll veel 60, kuid arusaadavalt on ta oma töövõtted pärinud plaanimajanduse ja rangete käsuliinide ajastust. Meid, tema käsi ja jalgu, ilma kelleta poleks tema hotellid muud kui vaid emotsioonitu tühi garaaž, ei tee ta märkamagi. Koosolekuid ta seevastu armastab. Need on rohkem või vähem näo-täis-sõimamise üritused, kus saame teada, kui kehvad me ikka oleme. Kogu aeg kostab hüüdlause: mul on ukse taga teiesugustest järjekord – kui tahate tööd, tõestage, et te seda väärite!
Kui ma poleks sattunud oma praegusesse töökohta, millele juba alternatiivi otsin, oleksin ma ilmselt varasemad kokkupuuted ülemustega liigitanud kategooriatesse "vedas / ei vedanud". Nüüd aga julgen öelda, et ikkagi päris suur vahe on sellel, millal, kus ja kuidas on juhid oma pagunid külge kasvatanud. Kui nõukogude aeg õpetas inimestesse suhtuma silmakirjaliku hoolivusega, siis noored juhid neid võtteid vist väga ei tunne. Või ma eksin ja mul on lihtsalt noorte ülemustega vedanud?
Hea lugeja, millised on olnud sinu noored ja vanad ülemused? Võta sõna kommentaariumis või kirjuta aadressil rahvahaal@delfi.ee !
