Alates sellest, et nad teadsid, mis päeval mul lasteraha tuli ja palgapäev oli (kasvatan üksi last) kuni selleni, et ilmuti korteriukse taha pühapäeva hommikul kell 8 või minu töö juurde ebakaines olekus raha küsima.

Andsin, ikka andsin. Kohtusime rahaandmistel ja kord aastas, kui südametunnistuse pärast emale emadepäeval lilli viisin ja isal sünnipäeva puhul kätt surusin. Proovisin järgida oma südant ja maksingi ja maksingi ja maksingi, kuni isa lõpetas oma tervise tõttu hooldushaigla ja kodu vahet rännates. Elukaaslane lasi tal jalga, kõik oli minu kanda ja hoolitseda. Kuni surmani. Isa lahkus 65-aastase noore mehena. Kes maksis matused? Mina. Kes maksis hooldushaigla? Mina. Kes ajas riigiametitega asju? Mina.

Pärast isa surma sain kaks aastat kergemalt hingata. Seejärel ema - sama seis. Joomisest tervis läbi, invaliidsuspaberid, kodus olemine ja elukaaslane hooldajaks, aga mis puudutas rahaküsimist, oli seis sama. Neil oli lausa vabandus varnast võtta: "Mina olen sind sünnitanud ja kasvatanud, nüüd on sinu kord, sest seadus on selline!"

Ja kujutad ette: ongi! Kõik on rõõmsasti lastele edasi pärandatud. Pikalt ei hakka kirjutama, aga jutu kokkuvõte on selline, et ema lahkus kuus kuud tagasi. Siiani on urn matusebüroos riiuli peal.

Kuu aega tagasi võttis minuga ühendust sotsiaalkindlustusamet ja teatas: kuna mina olen ema pärija ja kahjuks ei teinud ma ema surma järel notari juures pärandist loobumist (mis maksab umbes 200 eurot) siis nüüd ähvardatakse mind kohtutäituriga, et ma maksaksin neile tagasi pärast ema surma tema kontole kantud pensionirahad. Nuta või naera? Isegi pärast surma ei jäta sellised inimesed meid rahule!