Jüri Kukk: Krimm oli kui Sauroni võimusõrmus "Sõrmuste isandas"
Nüüdseks on Krimm saanud Venemaa osaks ja nii see ilmselt ka jääb. Rahvusvahelisel kogukonnal pole Moskva ohjeldamiseks võimalusi ja pikaajalisest maailmapoliitikast eemalejätmisest solvunud Venemaa taastab jõuliselt oma mõjuvõimu. Teisipäeval ütles asepeaminister Dmitri Rogozin koguni hoiatavalt, et maailmas on laiali 17 miljonit etnilist venelast ja Moskva kohus on tuua nad oma kaitsva tiiva alla.
Meie jaoks kõlab see küll vägagi ähvardavalt. Jättes kõrvale selle jõhkra rahvusvahelise õiguse jalge alla tallamise, mille Kreml Ukraina suhtes ette võttis, võib tõdeda, et Krimm oli nagu Sauroni võimusõrmus Tolkieni "Sõrmuste isandas," mis soovis kogu aeg oma isanda juurde tagasi jõuda.
1774. aastal liitis Türgi liitlase Krimmi khaaniriigi vallutanud Venemaa poolsaare oma impeeriumi külge. Sel ajal soovis Krimmi ära osta Briti impeerium, et rajada sinna sunnitöökoloonia, mis eitava vastuse järel rajati hoopis Austraaliasse praeguse Sidney kohale.
1854-56. aastatel väldanud Krimmi sõjas kaitsesid venelased inglaste, prantslaste ja türklaste eest Sevastopoli linna, mis saigi Venemaale vapruse sümboliks ning andis aluse linna enda omaks pidada. Sama kehtib muide ka Venemaa liitlase Serbia kohta, kel jäi Kosovo iseseisvudes välismaale Kosovo Pole lahinguväli, millel serblased peatasid 1389. aastal türklaste edasitungi. Kosovot on alati peetud Serbia südameks.
19. veebruaril 1954, peale Stalini surma ja tema isikukultuse lõppu, andis Nõukogude Liidu liider Nikita Hruštšov Krimmi oblasti tehtud ülekohtu (näljahäda/golodomor?) heastamiseks üle Ukrainale. Koos Krimmi oblastiga sai Ukraina NSV faktiliselt ka Sevastopoli linna, mis juriidiliselt pole siiski kinnitamist leidnud.
Stalini küüditatud krimmitatarlased lubati 1974. aastal küll kodumaale, kuid kohalikud venelased on siiani nende suhtes vaenulikud: esiteks ei läinud enamik neist tagasi Krimmi stepivööndisse, kus nad enne küüditamist elasid, vaid seadsid ennast sisse lähistroopilisele lõunarannikule. Teiseks on venelased läbi ajaloo olnud vihased mongolitega kaasa tulnud tatarlaste peale, kes väidetavalt vägistasid massiliselt vene naisi.
Sama tuli kogeda ka Eestis Liivi sõja ajal, kui Vene vägede seas oli palju tatarlaste sõjasalku. Tänaseid venelasi väidetaksegi olevat segu slaavlastest, tatarlastest ja kunagi tervet Põhja-Venemaad asustanud soomeugrilastest, kes pigem assimileerusid, kui vägivaldselt venelasteks muudeti. Venemaa põhjaosa elanikud pidavatki olema pigem vene keelt kõnelevad eestlaste hõimurahvad - see olgu vahemärkuseks.
Venelaste järgmiseks huviobjektiks peetakse Baltimaid, kuid usutavasti käib Venemaa enne ära Kasahstanis. Nimelt liitis Kreml uudismaade hõivamise ajal, 1956. aastal, kuus venekeelset oblastit Kasahstaniga, et tühermaade kasutuselevõtt ühtseks plaaniks teha.
Praegu moodustavad venelased Kasahstani elanikkonnast veerandi ja suur osa rändas välja 1990ndatel aastatel. Nimelt kuulutas president Nursultan Nazarbajev vene keele küll rahvastevahelise suhtlemise keeleks, aga hakkas samas venekeelseid nimesid muutma kasahhipäraseks ning tõi põhjaossa Mongooliast ja Hiinast kodumaale saabunud väliskasahhid.
Muide, olete tähele pannud, et enamik rahvusvahelistel spordivõistlustel esinevatest Kasahstani sportlastest on venelased? Ka praegune Kasahstani pealinn Astana kandis 1992. aastani nime Tselinograd.
Seega on Põhja-Kasahstanis just sama olukord nagu Krimmis ja usutavasti ihkab suur osa sealsetest venelastest tagasi Moskva rüppe. Kasahstani territoriaalset terviklikkust päästaks ehk see, kui riik läheks kaasa kõige Moskva algatatuga. Euraasia Liidu liige ta juba on. Samas on ka Kasahstan teatud mõttes suurriik ja tema sõjavägi on arvestatav, seega on see Kremlile paras pähkel. Nusurbajev ongi juba asunud sõjaväge liigutama.
Kasulik oleks teada ka mitmete separatistlike piirkondade ajalugu. Transnistria praegune maa-ala ehk Nistru vasak kallas pole kunagi kuulunud Moldova külge, kuigi Moldova rumeenlased on seal alati elanud. Stalin lõi Moldaavia autonoomse vabariigi Ukraina koosseisus selleks, et oleks võimalik õigustada oma pretensioone Bessaraabiale nagu tollal Rumeenia käes olnud alasid nimetati.
Pärast 1940. aasta annektsiooni sai Nõukogude Liit Moldova tagasi ja liitis selle külge ka praeguse Transnistria. Seega on taas tegu rahvusvaheliste lepete rikkumisega nende poolt, kes tunnustavad Tiraspoli võime, kuid põhimõtteliselt võiks Chișinău sellest alast ka loobuda kui võõrkehast. Täpsustan, et Ida-Virumaa ei ole meile võõrkeha - see on kogu aeg olnud Eesti.
Ka Abhaasia läks Venemaa koosseisu juba siis, kui Gruusia oli veel vaba, ja mis parata: lähistroopikas puhkav Vene aadel ja kohapeal kasvavate lõunamaiste viljade turustamine andis kohalikele rikkust, mistõttu Vene aega mäletatakse positiivsena. Meenutagem ka, et mäss Abhaasias algas just sellest, et Gruusia president Zviad Gamsahhurdia tahtis Suhhumi ülikooli muuta Tbhilisi ülikooli filiaaliks.
Paljudele on vist teadmata, et Venemaa koosseisus olev Tõva Vabariik oli 1944. aastani Tannu-Tuva Rahvavabariik, mis astus sarnaselt Baltikumile sel aastal "vabatahtlikult" Nõukogude Liitu, kuid ei saanud liiduvabariigi staatust. Kui seda poleks 1956. aastal Karjalalt ära võetud, oleks Venemaal praegugi põhjust iseseisvat Karjalat (mis oleks Nõukogude Liidu lagunemise käigus selleks saanud) kaardilt koristada.
Venemaa ei aja praegu paraku taga mingit ajaloolist õigust, teda ei huvita välisvenelaste saatus, vaid tegu on otsese Kremli mõjuvõimu suurendamisega.
