Taimetoitlane: olen valinud selle tee, et päästa meie elukeskkond ja inimrassi uhkus!
See on küsimus, mille esitasin endale, kui võtsin oma roosade klaasidega prillid peast, ja just tol hetkel lõi reaalsus mulle tugeva vopsu näkku. Kõik need internetis levivad videod, mis näitavad, kui südametult üks inimene loomaga käituda võib, muutsid mu vaadet maailmale. See näitas mulle, kui õelad me tegelikult olla võime, ja kui palju sadismi meis, inimestes, siiski leiduda võib.
Kas olete küsinud, kuidas seda liha saadakse, mida te sööte? Meile on algusest peale sisendatud, et liha söömine on tervislik ning moraalne, samas kui kõik taimetoitlased ajavad oma sarved teile õpetatud põhimõtetele vastu. Kui enamik inimesi ei suutnud lapsena uskuda oma kõrvu, et armast põrsakest või pehmet ja nunnut küülikut oli vaja ära tappa vaid meile toiduks, siis nüüd oleme selle mõttega harjunud ja peame seda lihtsalt paratamatuseks. Kuid see pole nii.
Jah, inimesed on harjunud tapma, et süüa saada, aga kedagi ei huvita tegelikult, mis tapamajades toimub. Meil, Eestis, on lood natuke rahulikumad kui mujal maailmas. Siin kontrollitakse lihakombinaate pidevalt. Loomi tapetakse süsihappegaasiga, nii et nad surevad "rahus". Ent kui siga suri stressis, on liha liiga happeline ning ei kõlba söömiseks! See tähendab, et loom on surnud asjatult. Ja selliseid juhtumeid on väga palju.
Mõelgem natuke Eestist kaugemale. Skandinaavia riigis on leidnud aset situatsioon, kus gaasikambris oli liiga vähe ruumi ja sead jäid ellu. Uimastatud loomad saadeti keevasse vette ning seal nad podisesid elusatena. Meenutades linnugrippi: tol ajal hävitati 150 000 kana, et piirata nakkuse levikut. Kui neid kanu poleks meie, tarbijate, tõttu kasvatatud, poleks olnud vaja ka kedagi tappa. Piimahindade alanemise tõttu hävitatakse tuhandeid lehmi. Jällegi on see tarbijate süü. Enese teadmata oleme hoopis meie need, kelle pärast neid armsaid olendeid suretatakse.
Sellest, kuidas välismaal sorteeritakse tibusid, pole veel suur osa inimestest kuulnud. Munatööstuses tapetakse miljoneid kuketibusid. Nad lastakse läbi jahvatusmasina, kus nende suled tulevad koos nahaga ära ning luud purunevad. Kuketibud pole ju munejad, eks ole? Neid tibusid isegi ei kasutata toiduna, lihtsalt mõrvatakse noores eas!
Aasias aga ei kontrollita üldse, kuidas ja keda veristatakse. Hiinas, Filipiinidel ja Koreas on laialt levinud koerte ja kasside söömine. Esimeses mainitud riigis kehtib põhimõte, et mida rohkem on looma enne surmamist piinatud, seda maitsvamaks tema liha muutub. Tõde on aga see, et hirmu ja stressi ajal vallandab loom oma lihasse mürkaineid, mida me üldse süüa ei tohiks.
Sellegipoolest topitakse kiisud ja kutsud, kes võiksid meil kodudes rahulikult oma elu elada, kitsastesse puuridesse, transporditakse kui kaupa, mitte elusolendeid, ning piinatakse nii kaua, kuni loom lihtsalt otsad annab. Kõige võikam asjaolu on aga see, et inimesed viitsivad ja tahavad kannatusi valmistada! Koerad kinnitatakse kaelapidi millegi külge ja alustatakse elusalt nülimist, kassid riputatakse konksu otsa või visatakse kohe keevasse vette.
Karusloomade kasvandustest olete kuulnud? Need on kohad, kust saate endale korralikud talvesaapad ja karvase mütsi. Seal tapetakse loomad hoopis elektrišokiga. Enne seda hoitakse neid puurides, nigelates tingimustes. Millega loomad on üldse sellise kohtlemise ära teeninud? Me oleme tõesti tugevamad, aga miks me teeme seda? Muidugi on talvel selliste ilusate kasukatega soe, aga kui järele mõelda, siis on see kasukas olnud teise looma peal, kellel oli seda rohkem vaja.
Mul on kahju, et ma ei saa kaitsta kogu maailma sadistide eest, kes loomadega taolistel viisidel käituvad. Mul on kahju, et siin on inimesi, kes loevad seda naeratus suul, mõistmata, et tegemist on tõsise probleemiga selles maailmas. Minu jaoks on ükskõik millise liha söömine justkui kannibalism. Ma ei suuda ettegi kujutada, et lõikaksin lahti oma liigikaaslase või oma kodus elava looma ning hakkaksin teda rahulikult õhtusöögilauas näsima. Kui üldse loomi tappa, siis ainult valutult ning ainult toiduks, vastasel juhul on tegemist juba ebainimlikkusega.
Olen ise taimetoitlane ning uhke selle üle. Lihas on aineid, mida tegelikult leidub ka taimetoidus, kusjuures kõige kättesaadavamates taimedes. Inimese keha pole üldse liha söömiseks loodud, sest meil on taimetoidulistele loomadele lähedane soolestik. Järelikult oleme isegi anatoomialt loodud tarbima rohkem taimi kui liha. Taimetoitlastel on tihti vähem tervisehädasid ning risk haigestuda vähki või diabeeti väheneb olulisel määral.
Statistika näitab, et keskmine taimetoitlane jätab tapmata rohkem kui 100 looma ja atmosfääri laskmata 0,45 kilogrammi süsihappegaasi. Loomad, keda me kasvatame, kulutavad toitu ja vett ning eritavad jääke, sealhulgas mürgiseid gaase, mis soojendavad meie planeeti. Lihatööstuse jaoks on maha võetud metsi, kus tekib meie hapnik.
Taimetoitlaseks hakkamine on üks valikutest, mis tuleks teha ka globaalsete probleemide lahendamise heaks. Taimetoitlus on see, mis saavutab meie planeedil tasakaalu. Aidates loomi, tekib ka inimese sees sisemine rahu ning uhkus selle üle, et ta on millegi heaga hakkama saanud.
