Lugeja: poole aastaga sai minust märkamatult alkohoolik
Selline asi juhtus minuga vast poole aasta jooksul. Ma ei ole kunagi pudelisse sülitanud. Noorena, kui oli vaja pidu panna, ei olnud probleemi. Kui oli pidu, siis mina nautisin seda ikka täiel rinnal. Aeg-ajalt ilmnesid ka mäluaugud, aga aastad tulid ja sellega seoses jäid niisugused peod harvemaks.
Küll aga tekkis talvel selline arusaam, et mul ei ole pidu ega põhjust vaja - jook libiseb ka muidu alla. Masendavaks muutus asi siis, kui avastasime, et töönädala sees olime mehega koos joonud ära kümme pudelit õlut.
Varem ei olnud vinesena tööleminek probleem, aga ikkagi oli suhteliselt raske sellises olekus tööd teha, seda enam, et töötan autojuhina... Tööpäevad olid nii pikad ja peale pikka tööpäeva tundus ainuke hea mõte tulla koju ja võtta väike jook, sest see lõõgastas.
Mul on hea meel, et enda mõistus hakkas kella andma, et see ei ole õige. Enam ei ostnud ma koju alkoholi. Kui vaja, siis paar purki õlut ja kogu lugu.
Aga kui pool aastat oli selline elu käinud, läks ikka kõvasti aega, et saada ennast sellisesse rütmi, et alkohol ei seaks kursse. Teen oma valikud ise - kui tahan, võtan napsi, ja kui ei taha, siis ei võta.
Muuhulgas tuli välja, et see napsutamine on meie suguvõsal geenides - ei päästnud siin ei haridus ega palk, ainult oma mõistus.
