Kui seda vajadust eitada ja jäädagi väite juurde, et igaüks kasvatagu oma lapsed ise, et lapsed on ainult oma vanemate eraasi ja riik ehk ühiskond ei peaks siin üldsegi sekkuma, siis ei tohiks omakorda mitte kellelgi olla õigust öelda kellegi teise laste kohta, et nad on valesti kasvatatud.

Kui laste kasvatamine pole kellegi teise asi peale vanemate, siis pole ju ka kellegi teise asi, kuidas see õnnestub, või mis meetodeid kasutatakse, või kuidas?

Kui aga samadel inimestel, kes pahandavad riigipoolset tuge ootavate vanemate peale, on võõraste laste kasvatuse kvaliteedi suhtes pretensioone, siis pole neil õigust pahaks panna, et seda tuge peetakse vajalikuks. Iseasi, et see tugi ei tohiks avalduda ainult raha maksmisena.

Hoopis vastupidi: riigipoolne tugi peaks olema suunatud otse haridusele ja otse lastele - väiksemad klassid, väiksemad lasteaiarühmad, rohkem õpetajaid, rohkem koole, ka väikesi maakoole, mis asuvad kodu lähedal, suuremad toetused huviringidele, et mitte ükski laps ei jääks ilma võimalusest ennast harida. Pole ju üks-kaks lapsevanemat võimelised andma oma lastele absoluutselt kõiki mõeldavaid teadmisi ja oskusi.

Rämedalt väljendudes on praegusel järjest keerulisemaks muutuval ajastul kaks võimalikku suunda: kui eeldada, et sigimine on vaidlustamatu inimõigus, siis suunata võimalikult palju riigi ressurssi laste kasvatamiseks ja harimiseks professionaalsel tasemel, kui aga eeldada, et lapsevanem peakski oma lapse suutma üksinda üles kasvatada, siis tuleks laste saamist lubada üksnes väga karmid koolitused ja eksamid läbinud paaridele.

Jah, kolmas suund on ka: keelata igasugune arstiabi neile, kes ei ole veel 18 aastat vanad. Sellisel juhul saaks ühiskond laste küsimuses tõesti anarhiat lubada, kuna valesti kasvatatud ja ülearu saadud lapsed sureksid tõenäoliselt enamuses üsna noorelt. See on see meetod, mida kasutati vanasti. Seda nimetakse looduslikuks valikuks. Kas me seda tahamegi?