Rasedus ei ole kulgenud kergelt, esmaseks mureks oli minu elupõliselt madal hemoglobiin. Olen selle murega elanud juba oma seitse aastat, pea kolm aastat tagasi ka seepärast ühe raseduse katkemise pidanud läbi elama. Selle järel hakkasin kasutama erakliinikus tegutseva arsti teenuseid, kellega uue raseduse ilmnedes (mis tuli tegelikult üsnagi ootamatult, arvestades, et näitajad juba pikemat aega madalad püsisid ja arst juba selle võimaluse välistas) otsustasime koos, et mitte nn “verepilti” sassi lüüa, pean jätkama oma elurütmi nii nagu see oli enne rasedust. Ainult alkoholi tarvitamisest loobusin Kurbusega pean aga isegi tunnistama, et jah, olin ja olen suitsetaja…

Suur oli mehe perekonna šokk, kui nad hiljuti teada said, et olen rase ja suitsetan. Otse midagi öelda-küsida julgetud, ikka susistati seljataga… Olin päris löödud, sest olen isegi seepärast õnnetu olnud! Niisiis, paar päeva olin täiesti tubakavaba, see aga pani väikese põntsu. Vererõhk vigurdab ja veel nii mõnigi muu näitaja, nii otsustati, et tehakse keisrilõige üsna pea.

Mehe pere sekkub liialt

Mure on aga selles, et oma nina on nii mõnigi mehe pereliige ja sugulane ka meie otsustesse üritanud pista. Kuna olin algul väga umbusklik ja ei julgenud tulevasele ilmakodanikule miskit algul soetada, ootasime nii umbes seitsmenda raseduskuu lõpusirgeni nende valikute tegemisega. Kuna elame erinevates riikides, siis nii mõndagi asja tuli valida eelkõige praktilisuse või ka hinna järgi, sest tuli soetada topelt neid, ka Eesti koju. Nii ei sobinud mehe perele ei minu soovil ostetud vanker (halloo, emapuhkusele jään ju mina, seda vankrit kärutan 90% ajast mina, mitte mees ega tema suguvõsa), kahepoolsel kokkuleppel soetatud voodid (need ei pidavat kellegi voodid olema) ega ka turvahäll (0-13kg-ne valiti 0-19kg-se asemel ja järgnesid kommentaarid, et kas meil kas raha palju, et poole aasta pärast uut valima hakkame). Nende suguvõsas on ikkagi lapsele ette nähtud VAID parim ja kõik alla nende mõistes parima on nagu titeteo avalik vaikne mõnitus.

Seda “parima” taga ajamist laste jaoks on üsna hästi ka laste endi pealt näha. Mehe suguvõsa lapsed on nii ära hellitatud… mõni leibkond lausa tantsib kolmeaastase trallipilli järgi. Ka on tihti silme ees pilt, kus üheksa-aastane poisiklutt laseb rusikaid ja jalgu käiku oma pea viiekümnese vanaonu kallal. Poisikese vanemad ei tee selle peale suudki lahti, rääkimata karistustest, ja jutt ei ole kohe mitte löögist-paarist, vaid täitsa arvestatavast ihunuhtlusest. Vahel jälgin oma meest ja üritan analüüsida meie omavahelist suhtlust ja no kohe imestan, et kuidas minu mees selles kompotis küll nii tubli välja kukkus.

Minu suguvõsa koosneb enamjaolt paljulapselistest peredest, kus kasvatusmeetod number üks on kiida-keela-karista ja endast vanemaid õpetatakse austama. Eks on erandeid ka minu suguvõsas, aga pigem stiilis, kus erand kinnitab reeglit.

Pärast seda, kui andsime mehe suguvõsale viisaka signaali, et me kavatseme oma last kasvatada teistmoodi kui neil kombeks on, ja palusime neil meie soovi austada, tuli suur tüli majja. Kuidas nii, et nemad oma tulevast sugulast ära hellitada ei tohi? Anti mõista, et minul kui outsideril ei ole mingit õigust selles suguvõsas oma tahtmist väljendada ega muuta asju, mis siiani on “nii hästi” toiminud! Hiljem on vabandatud vaid mehe ees, kuigi konflikt tekkis ju minuga, ja vabandamine oli rohkem möödaminnes ja suusoojaks. Mind pole isegi viisakusest tervitatud…

Tutvusringkond võtab sobimatutel teemadel sõna

Lisaks perekondadele on ka meie tutvusringkonnas sarnased teemad üleval: kuidas ikka lapsega kahe riigi vahelt joosta kavatsetakse, miks ikka Eestis sünnitatakse ja eraarstil käiakse, kui haigekassat pole, see on ju nii kallis, kas me oleme peast hullud, kui arutame seda, kas tasuks panna laps 9-kuuselt lasteaeda ja minna tagasi tööle või töökohast loobuda ja tulla kodumaale peost suhu elama, miks me ikkagi kellegi teise arvamust kuulda ei taha tulevase lapse soo või nimeküsimuses…

Lõpuks olen lihtsalt jõuetu, seistes silmitsi oma küsimustega. Miks võtavad meie sõbrad-sugulased nii isiklikult kõiki meie otsuseid? Kuidas peaksin siis selle asja lahendama, et saaksime kasvatada oma last nii, nagu ise seda soovime, ilma et peaks üritama last nn ”suguvõsast välja lõigata”?

Ees ootav keisrilõige ei tundugi enam nii jube kui see, mis kõik meid veel sellises virvarris ees ootab… Tahame ju ka lihtsalt oma lapsesaamisest rõõmu tunda ja tunda seda, et meie lähedased meid ümberringi toetaks. Ja muretseda nende asjade pärast, mille pärast teised rasedusega rinda pistvad noored vanemad muretsevad. Et laps oleks terve ja et sünnitusel ei tekiks komplikatsioone ning ilmakodanik saaks sündida stressivabasse õhkkonda..