Maal elades on minu ainus võimalus poodi pääseda ikka autoga. Lähim asustatud punkt on 8 kilomeetri kaugusel. Otse loomulikult panen ma autosse mõne korduvkasutuseks mõeldud suure riidest koti, sest kunagi ei tea, millal tuleb ette mõni suurem ost.

Lisaks ostan ma poest alati ühe kilekoti, aga kui mul on riidest kott, siis milleks mulle kilekott, küsiks iga inimene. Vastus on lihtne: prügi pean ma samuti millegagi prügikasti panema. Ma ei saa põletada ahjus plastikkorke ja mahlapakke. Nagu ei põleta ma ahjus jogurtipudeleid ja piimakilesid. Ma ei käi ju poes oma taaraga. Iga poeskäiguga ostan ma umbes pool kilo plastikust otsikuid, aluseid, kilesid jne.

Mõni tark nüüd kindlasti soovitab, et vähenda oma ökoloogilist jalajälge ja osta prügi viimiseks neid biolagunevaid kilekotte.

Hea meelega ostaks, kuid siis teeb prügiveofirma mulle trahvi, sest see biolagunev kott hakkab juba enne prügi äraviimist prügikastis lagunema ja prügiveofirma süüdistab mind lahtise prügi prügikasti panemises. Eriti kui hulgas on näiteks briketituhk. Samuti on rebased imehästi selgeks saanud, kuidas väiksemate prügikastide kaaned lahti saab ja kergemate puhul hüppavad need lihtsalt pikali. Ma olen seda oma silmaga pealt näinud.

Nii ongi odavaim viis võtta poest see poekott ja visata kogu kraam lihtsalt poekotiga prügisse, mitte osta lisaks veel neid musti kotte. Niikuinii peavad nad need termokiled, juustualused ja jogurtitopsid prügilas kuidagi utiliseerima ning parim viis neid aidata on visata kõik kilest ja sellele sarnastest materjalidest tehtud sodi ühte hunnikusse.

Hinda tõstes seisame me varsti dialemma ees: kas osta kauba kojuviimiseks kohe prügikotte, mille hind tuleb siis odavam, või jätkata vanaviisi, aga maksta rohkem raha. Need pisikesed, mille sisse saab poes õunu ja muid puuvilju panna, on ju ometi samuti korduvkasutatavad - mina panen nendega asju külmkappi, pakin võileibu kaasa jne.

Euroopa Liit võttis seaduse vastu ja eestlane oma talupojamõistusega täidab seda preisi täpsusega. Raske on nii elada. Raske.