Esmalt tänan sind asjaliku vastuse eest! Tõesti, seletasid lahti, miks ja kuidas toimub lisandväärtuse kahanemine. Samas andsid sa täpse orjapidajaliku vastuse maskeerituna harituse ja kultuursuse kuube.

Näide, kus Soome bussijuht sõidutab 20 reisijat tund aega ja saab rohkem tasustatud kui samade kriteeriumitega Eesti oma, ei pea paika, sest nii Soomes kui ka Eestis on tunnis kokku 60 minutit ning tunnise sõidu korral hoiab soomlane kokku sama palju aega kui eestlane. Ta ei tee midagi efektiivsemalt ega ökonoomsemalt - ta lihtsalt sõidab inimestga.

Esitan teise näite. Mina ja veel viis inimest ehitame Eestis valmis eramu, vundamendist võtmeteni. Me kasutame samu materjale, mida sakslased, samu tööriistu, mida sakslased, sama tehnoloogiat, mida sakslased. Me oleme ajastule täpselt sama palju jalgu jäänud kui sakslased ja me teenime sellega kordi vähem kui saksa töömehed juba sel aastal ning veelgi vähem järgmisel aastal. Kuidas see võimalik on?

Kuidas Eestis asi käib? Tehakse projekt, seejärel projektipõhine hinnapakkumine. Pannakse paika eelarve, tööd hakkavad toimuma. Siis tekivad korduvad projektimuudatused, mille käigus peab tegema muutusi materjalide ja lahenduste suhtes. Tekkinud kulu katab peatöövõtja oma kasumi arvelt. Töölise mureks jääb kõik muudatused ellu viia tasuta.

Kuidas Saksamaal asi käib? Tehakse projekt, hakatakse ehitama. Tekib kitsaskoht - tehakse projekti muudatus. Osa teostatud töid tuleb lõhkuda - selle eest makstakse töölisele. Osa materjale kallineb - see makstakse töövõtjale kinni. Iga projekti muudatusega seounduv töö on lisatöö ja tasustatakse eraldi. Eestis pole sellest haisugi.