Eks muidugi, raha ei ole peamine, elus on palju muid väärtusi, millele keskenduda ja mis oma olemuselt rahast kõvasti tähtsamad. See on nii tore lause, mille võib välja pudistada vaid majanduslikult kindlustatud inimene. Reaalsuses on raha seda tähtsam, mida vähem inimesel seda on, näljane mõtleb ju ikka leivast.

On see Eesti rikas või vaene, sõltub, millega ja kuidas seda võrrelda. Näiteks võrreldes ühe kolmandikuga maailmast oleme me väga rikas riik. Meeldib ju paljudele nina alla hõõruda, et mis te siin vaesusest räägite, vaadake parem Aafrika riike või endisi Jugoslaavia osasid. Elate ikka hästi küll - elekter on, küte on, poes on lademetes kaupu. Kas selle eest ka maksta jõutakse, ei huvita kedagi. Kui ei jõuta, on inimene selles ise süüdi.

Riigi võlg on väike, pangandus heal järjel - ongi jõukas riik ju. Paraku kuulub Eesti inimesele vaid ihupesu, enamus varadest kuulub pankadele. Hinnad tõusevad korralikus tempos, palgad mitte. Eriti kavalad analüütikud veel seletavad tähtsa näoga, et hoolimata esmatarbekaupade hinna ja eluasemekulude tõusust on teatud teenuste ja tööstuskaupade hinnad koguni langenud ja rahva ostujõud on hoopistükkis tõusnud. Rahvas muidugi ei saa sellest ise aru.

Paraku kipub sageli olema nii, et mis krooni ajal maksis 1000 krooni, maksab nüüd sada eurot, seega vastab 1000-eurone palk laias laastus 10 000-kroonisele töötasule. Kuna palgatõus jääb tublisti maha elukalliduse kasvust, siis sisuliselt võttes on hindadega toime tulemiseks ainsaks võimaluseks teha rohkem tööd.

Võib ju jahuda, et muuta tuleks ka tarbimisharjumusi, kuid need on sageli niigi juba miinimumini viidud. Nüüd tekib küsimus, kui palju on võimalik tööd teha. Kui praegu keskmine Eesti töömees töötab ca 10 tundi päevas ja 6 päeva nädalas, järgmiseks 12 tundi päevas ja 7 tundi nädalas, ja edasi... 

Targutajad teavad rääkida, et töötasu on seoses töötaja poolt loodud lisandväärtusega. Kuidas on võimalik, et töölise poolt loodud lisandväärtus kahaneb iga aastaga, samas SKT tõuseb? Millal saab keskmisest eesti mehest zombi, kelle eksistentsi ainus mõte on töö? Kes oma väheste vabade hetkedega ei oska teha muud kui stressileevenduseks end täis juua, sest huvidega tegelemiseks pole ei aega ega majanduslikke võimalusi?