Need, kelle arust on sisserännanu vähem inimene, nende arvamus mind eriti ei huvita - haritud ja sirge silmavaatega inimesed ei erista inimesi nii labasel moel.

Kuna elan Glasgow äärelinnakeses Hamiltonis, mis on umbes sama suur kui Pärnu, siis näeb siin palju rohkem pehmeid ja karvaseid ringi liikumas. Mõned pered pole põlvkondade viisi kunagi tööl käinud, vaid lasevad oma toetuste peal liugu. Joovad, suitsetavad ja kraaklevad omavahel vahet pidamata. See käib loomulikult vaid teatud ühiskonnakihi kohta, mis on siin linnas kahjuks liiga võimsalt esindatud.

Glasgows on juba hoopis teine õhk. Ülikondades härrased aitavad kohvrit vedada, kui näevad, et hädas oled ning kui juhtud kellelegi varbale astuma, siis vabandatakse viisakalt hoopis sinu ees. Töökoha saab täpselt nii hea, kui palju oskab ise ustele koputada, kandikul pole keegi veel pakkuma tulnud, kuid rahvuse tõttu pole siiani diskrimineeritud!

Eks kasuks tuleb ka see, et olen naisterahvas ning peegel minu peegeldusest päris katki ei lähe. Kohalikud preilid on enamjaolt paksud, hoolitsemata ning pahede tõttu endi välimused sootuks rikkunud. Õpin kohalikus kolledžis ja näen kohalikku ellu sügavamale sisse. Pean mainima ka, et stipendium on igakuiselt hulga suurem kui Eesti miinimumpalk ning sellega elab ilusti ära. On küll ääretult palju tõmmusid, poolakaid ja venelasi, kuid ei ütleks, et keegi neisse kehvemalt suhtuks... või ehk ma lihtsalt ei taha seda näha. Noh, igatahes on see minu valik ja olen nii elades roosa ja õnnelik!

Pikk jutt lühidalt: end haletseda ja viriseda oskab üks õige eestlane alati. Pole ei ühes ega teises kohas piisavalt hea ning hoidku jumal, kui pingutama ka veel peab! Pea püsti, nahk paksuks, selgroog sirgeks ning saab hakkama küll, kui ikka väga tahta!