Tihti alustatakse tööagentuuridest, mis toimivad nii, et inimene registreerub ja siis otsitakse talle tööd. Esimesed nn migranditööd on tavaliselt seesugustes kohtades, kuhu britid ise tööle minna ei taha, näiteks hooldekodud, suured tehased ja vabrikud. Meie kandis on suur kana- ja kalkuni-vabrik, kuhu kohalikud vabatahtlikult tööle ei kandideeri. Tihti on nendes kohtades ülemused ja managerid siiski britid ja eurooplasi ning muid migrante eristatakse kohalikest väga selgelt.

Tööagentuurides kirjutatakse alla ületundide lepingule, mis oleks justkui vabatahtlik, aga kui sellega nõus pole, siis öeldakse, et poolakate järjekord on ukse taga ja nii see ka on. Nii et see on selline "vabatahtlik" sunniviisiline teema. Laveerida oskavad sellised firmad hästi ja kasutatakse ära, et idaeurooplased ei tunne veel seadusi: ei maksta ületundide eest, sama töö eest makstakse vähem palka ja muu selline.

Olles ka ise taolistes kohtades töötanud võin julgelt väita, et diskrimineerime toimub igal sammul. Ka kaastöötajate poolt. Näiteks räägitakse poolakate juuresolekul kõva häälega, kui vastikud nad on ja kuidas nende töö ära võetakse.

Mina isiklikult pole kohanud mitte ühtegi idaeurooplast, kes elatuks abirahadest. Just poolakad on need, kes tulevad Inglismaale paariks aastaks, et teenida piisavalt raha, et siis tagasi koju minnes osta kas maja või korter, või alustada oma äri. Tegelikkus on see, et vähemalt pooled nendest, kes 2004. aastal saabusid, on juba tagasi kodumaale pöördunud.

Kahjuks ei tee ei meedia ega valitsus Ida-Euroopa riikidel vahet. Mis on ühist Eestil ja Rumeenial? Rumeeniast on muidugi tulnud hästi palju romasid, kellega on ehk rohkem probleeme.

Olen kogenud diskrimineerimist ka isiklikul tasandil, näiteks on tänaval eesti keelt kuuldes poolakaks "sõimatud" ja alustatud juttu vene keeles. Kõige suurem probleem ongi ignorantsus - nii inimeste kui ka valitsuse tasandil.

Kui aga tööagentuuridest minema saada ja leida uus töö, siis asjad paranevad - selleks ajaks tunneb töötaja oma õigusi paremini ja nende eest ka seistakse.

Üldiselt tundub, et valitsus üritab selle idaeurooplaste pseudoprobleemiga muudelt murekohtadelt tähelepanu hajutada. Peaministri pressinõunik töötas varem Austraalia valitsuse heaks, kus viidi läbi sarnane kampaania.

Ka paljud britid, eriti siin edelapool, on idaurooplaste suhtes vihkava hoiakuga, aga tagajärjed on sellised, et tolerantsemad britid kolivad kuskile mujale, kuna ei taha elada riigis, mis muutub järjest rohkem tagasi rahvusriigiks ja ajab sõrgu vastu nii globaliseerumisele kui Euroopa Liidule.