Meeleheitele aetud autojuht kirjeldab, kuidas tema väidetavaid ponnistusi 90 km/h sõita üldse ei tunnustata. Tema masina eest ei tõmmata teepervele, ei peatuta bussipeatuse taskus ega anta suunaga märku möödasõidu võimalusel. Omast kogemusest võin kinnitada, et ka 95kilomeetrise tunnikiiruse puhul koguneb neid möödatahtjaid selja taha kole palju. Ei maksa siin end ilmsüüta ingliks maalida, et vaid lubatud kiiruse piirmäära need kõik ihalevad. Kihk on ikka tunduvalt rohkem gaasilapatsit tallata.

Kõige vahvam stsenaarium maanteel muudkui kordub - minu masinast tuhisetakse mööda, et siis siiski hirmsa rekka taha ootele jääda. Nüüd on omakorda minu ülesandeks normaalne pikivahe tagasi saada, sest kellelgi mu taga oli nii kiire ühe auto võrra edasi saamisega.

Olen alati omaette naernud, kui sellised närvilised juhid minu masinast mööda sõidavad. Erinevalt neist näen mina pikalt ette, et kuskile jõuda pole. Pime maantee helgib punastest tagatuledest ning vaid eriline ralliäss suudab neist kümnetest „uimerdajatest“ mööda pressida.

Veel mõned aastad tagasi kibelesin minagi kangesti mööda, kui mõni rumal ees 88 km/h venis. Õnneks on paari aastaga minu kogemusepagasisse ja ajukäärdude vahele lisandunu teadmine, et kiirustamine ei muuda midagi paremaks. Pigem vahutan ise vihaselt rooli taga ning kirun kõiki juhte, kes minu soove alateadlikult ei austa ega täida. Minu taga kibelevale meeleheitel juhile soovin aga pikka närvi. Õnneks mina ei takista sinu auväärt möödasõitu ning lasen ka sinu lastel oma vanemat mõnda aega veel elusana näha.