Tulevane noorsootöötaja: kohati on olukord ikka päris hull
Olles ise suhteliselt aktiivne ning jälgides paljusid noori inimesi igapäevaselt kõikvõimalikes sotsiaalmeedia ringkondades, pean kahetsusega tõdema, et kohati on olukord ikka päris hull. Lõpmatu ropendamine, halamine, väärtegudega uhkeldamine ja ülim ebaviisakus on ainult üks osa kogu sellest kirjust maailmast. Muidugi on mõistetav, et tihti võtavad emotsioonid inimese üle võimust ning ei kontrollita oma sõnu ja tegusid, aga igas olukorras pole see vabandatav. Mõistagi käitutakse sarnaselt ka väljaspool internetti.
Kui üldine moraalitunnetus ning eneseväärikus ei ole enam paljude jaoks omased tunnused, tekibki aeg-ajalt tunne, nagu elaks keset loomaaeda. Üks ehe näide on see, kuidas Twitteris (rumalamate kodanike puhul ka Facebookis) sõimatakse avalikult enda õpetajaid, kooli, vanemaid, politseid jne.
Kirjavigadest kubisevaid vihapurskeid võib küll pidada pelgalt verbaalseks kõhulahtisuseks, aga tegelikult on taoline olukord üsna nukker. Paljudel juhtudel hakkavad selle teoga hakkama saanud inimese tuttavad teda tunnustama ja julgustama sama debiilselt edasi käituma. Õnneks on viimasel ajal tulnud peale ka neid, kes selle ajuhiiglase üsna ruttu maale tagasi toovad.
Noorte seas on veel populaarsemad igasugused kooliga seotud teemad. Kõige tüüpilisem näide: "Kool on nii nõme. Mul ei ole seda haridust vaja, paneks sellele onnile pommi alla." Istutakse päevad läbi tundide ajal oma nutitelefonides ning ei jälgita üldse, mida õpetajad ütlevad. Kui õpetaja annab kodutöö, hakatakse hüsteeriliselt lõugama ning väljendatakse end moel, nagu nad oleks isegi tunnis üleliia õppinud.
Veel enam teeb murelikuks see, kui antakse mingisuguse töö jaoks nädalaid või kuid aega valmistuda ja lõpuks on ikka nendel tühikargajatel kõik tegemata. Mõistagi antakse sotsiaalmeedias iga päev ikka teada ka, et ei viitsita teha ning loodetakse, et äkki järgmine päev on rohkem viitsimist. Lõpptulemuseks on see, et saadakse puudulik ning halatakse koolisüsteemi ning õpetaja üle ja ei tajuta, et tegelikult peitub peamine murekoht iseendas.
Noorsootööd tudeeriva inimesena pean sellist olukorda masendavaks. Jah, meie seas on palju andekaid ja viisakaid inimesi ja see jutt ei käi nende kohta, aga kahjuks esineb üldist pilti vaadates murekohti liigagi palju. Ei mõista üldse, mis imelik asi see on, mis paneb nii paljusid noori heade eeskujude asemel järgima pigem neid ebaviisakaid ja moraalituid kaaskodanikke.
Sama teema on ääretu mõnuainete tarbimisega. Igal nädalavahetusel kogunevad suured noortegrupid kuhugi urkasse ja kukuvad jooma, nagu homset päeva poleks olemaski. Oleks siis nii, et piirdutakse ainult joomise ja igasugu kahtlase väärtusega ainete tegemise ja suitsetamisega. Ega päev saa olla korras, kui pole kellelgi veel kulmu rulli löödud või põhjuseta tüli noritud. Matšolikkus on jäle ning uskuge mind, härrad, viisakus mõjub väärt neidudele kordades paremini.
Kui oled üks nendest, kes ennast selles loos ära tundis, siis, hea inimene, mul on sulle midagi öelda: võta ennast kokku! Ära pelga haridust, sest see teeb sinust inimese. Ära raiska oma aega vihale, sest see ei tee sind õnnelikuks. Ära tunnusta matslikult käituvaid inimesi, sest see ei tõota head. Näe vaeva oma heaolu, rahu, tuleviku ja oleviku nimel. Veel enam, ela ise ja lase ka teistel elada. Sina, kes sa oled aktiivne, tark, töökas, sihikindel ja viisakas, jätka samas vaimus ning peatselt näed, kuidas kõik tehtud töö ja vaev end kuhjaga ära tasub.
