On hea, et miinimumpalk üldse suureneb, kuid on selge, et hinnad kallinevad siiski kiiremini ja ettevõtjad ei taha tööliste palkasid ise tõsta. Kui aga sellise palgaga tööl käiv inimene maksab üüri ära, siis söögi ostmiseks ei jää midagi alles. Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) värskest raportist tulebki välja, et umbes 65 000 Eesti inimest, kes rügavad iga päev tööd teha nii, et higi tilgub otsa eest, elavadki sellist elu – nad on ikkagi vaesed ja nälgivad.

Kui peres kasvavad ka lapsed, siis on hakkama saamine eriti raske, sest võsukesed tahavad süüa, uusi riideid, trennis käia – kõik see maksab. Selline elu sunnib tööinimest endalt küsima, kas töölkäimine tasub ikka ära.

Ettevõtjad olgu nutikamad

Tööandjad põhjendavad kehvade palkade maksmist madala tööviljakusega. See tähendab, et eestlased on rumalad ja laisad. Vastavalt OECD andmetele on aga eestlased ühed organisatsiooni viiest kõige töökamast rahvast. Samuti kiidetakse maailmas eestlaste haridustaset. Milles on siis probleem?

Kui eestlasest ehitaja läheb Soome, siis on tal samad töövahendid, ülesanded ja ka töövõtted, kuid põhjanaabrite juures teenib ta neli korda kõrgemat palka. Kas tema tööviljakus tõesti kasvab üle lahe minekuga neli korda? Samas pole saladus, et Soomes tehakse vähem tööd.

Tööviljakus seisab hoopis laiskade ettevõtjate taga. See pole nii, et lood firma, palkad töölised, viskad jala üle teise ja jääd vaatama, kuidas alluvad hakkavad sulle ränkraske tööga rahahunnikuid teenima.

Firmaomanik peabki oma ajurakkusid ragistama selle nimel, et ettevõtte tööviljakust ja kasumeid kasvatada. Eestis on mindud aga tehnoloogia kaasamise asemel lihtsama vastupanu teed: kõigi tööde tegemiseks kasutatakse lihttöölisi, kes on odavamad kui investeeringud tehnoloogiasse, mis tõstavad tööviljakust mitukümmend korda.

Veerand miljonit eestimaalast teenib alla 500 euro

Tegelikult on ka meie majandussüsteem mugav, sest põhineb vahendustegevusel. See on lihtne "ostan üliodavalt, müün hästi kallilt ja vahetan võimalikult soodsatel tingimustel" äri, mis pole jätkusuutlik. Ettevõtjad hakaku genereerima ideid ja tehnoloogilisi prototüüpe, sest vahendustegevusel põhinevale õnnele ei saa igavesti lootma jääda.

Ärimeeste mugavust kirjeldab ka soodne majanduskeskkond, milles nad tegutsevad. Riik vabastas ettevõtted 2000. aastal tulumaksust. Lisaks on firmadele selle aja jooksul antud riigi poolt läbi EAS-i, PRIA, arengufondi ja muude kanalite umbes 5 miljardi euro ulatuses erinevaid toetusi. Selle kõige eesmärk on olnud ühene: et ettevõtted investeeriksid oma tegevusse ja tehnoloogiasse, mis tõstaks tööviljakust, ning nad muutuksid tugevaks.

Ettevõtjaid on toetatud, kuid nemad on seda kuritarvitanud, sest paremaks pole miski läinud. Tootmisettevõtteid pole majandusse lisandunud ja innovatsioon puudub. Ettevõtted ise on ka veel nii nõrgad, et ei suuda töölistele isegi inimväärset palka maksta. Seda näitab statistika, mille järgi teenib Eestis umbes 25 000 inimest 320-eurost miinimumpalka ja ligukaudu 260 000 töölise palk jääb alla 500 euro kuus.

Kuhu kadusid ettevõtjate säästetud kasum ja toetused, mis pidid neid läbi investeeringute tugevamaks tegema? Vastus on jällegi lihtne: ärimehed kasvatasid röövkapitalistidest parasiitide kombel oma isiklikku varandust ja mugavust. Firmadest on rahad kas dividendidena või sisendkäibemaksu sahkerdamistega välja kanditud ning endale on ostetud uhked villad, autod ja kaatrid. See luksuslik elu osteti töölise kannatuste, higi ja pisarate arvelt.

Ettevõtja peab end maailma nabaks

Paljud ettevõtjad väidavad, et riik ei hooli neist, kui kärbib miinimumpalga tõstmisega nende kasumeid. Samuti seletatakse, et ettevõtjateta poleks inimestel tööd ega riigil maksuraha. Küll aga unustavad ärimehed ära, et kui poleks riiki, mis ehitab maanteid ja muud infrastruktuuri, siis peaksid ettevõtjad helikopteriga oma kontori ja klientide vahet lendama. See oleks kallis lõbu! Mis puutub töölistesse, siis võivad ettevõtjad ka üksi tööd rabada ja oma firmadele miljonieuroseid käibeid teha. See pole võimalik ilma robotiteta!

Ühiskonna ja poliitikute suhtumine on siiski ettevõtjate kasuks kreenis. Seda tõestab ka maksusüsteem, mis koorib tööliselt kümme nahka. Kui ettevõtja soovib, siis võib ta firmast dividende välja võtta. Selle tagajärjel maksab ta ainult tulumaksu. Seega ongi ettevõtja maksukoormus kõigest 21%.

Milline on palgatöölise elu? Tema maksab sissetulekust 33% sotsiaalmaksu, siis 21% tulumaksu, 3% töötuskindlustust ja 2% pensionikindlustust. Demagoogid muidugi väidavad, et sotsiaalmaksu maksab tööandja, kuid ettevõtja teeb töötaja eest ülekande, reaalsuses on tööline selle summa ausa tööga välja teeninud. Summalt, mis töötajale lõpuks peale palgapäeva kätte jääb, maksab ta veel 20% käibemaksu teenuste ja kaupade müüjatele. Seega maksab tööline oma palgast ära 80%.

Ettevõtja maksab oma tuludelt 21%, kuid tööline 80%. Kas see on õiglane?

Miinimumpalga tõus elavdab majandust

Levinud arvamuse kohaselt pärsib miinimumpalga järsk tõus majanduse arengut. Tegelikult piirduvad miinimumpalgaga välisomanikele kuuluvad firmad. Väikeettevõtjad maksavad juba praegu kõrgemaid palkasid, kuid selle vahega, et kõik see, mis jääb 320 eurost ülespoole, läheb töölise tasku mustalt. Järelikult tooks riik suure summa kaduma läinud maksuraha riigieelarvesse.

Miinimumpalga tõstmisega võidaks riik umbes 550 miljonit eurot. Lisamaksudest tulev sotsiaalmaksu laekumine kataks ära pensionisüsteemi kahjumi, mis ulatus sel aastal 306 miljoni euroni, kuid järgmisel aastal on juba 370 miljonit eurot ja ülejärgmisel aastal 500 miljonit. Tulumaksust tuleva 130 miljoniga saaks kasvõi lastetoetusi tõsta.

Tööline, kes seni rabas tööd teha, kuid nälgis ikkagi, saab elamisväärset elu elada ja on õnnelikum, viljakam ja nutikam. Samuti suureneb sisemaine tarbimine, mis aitab kaasa majanduskasvule. Need, kes arvavad, et see toob kaasa hinnatõusu ja inflatsiooni, eksivad, sest kallinevad ainult need teenused ja tooted, mis on seni olnud muu maailmaga võrreldes liiga odavad. Järelikult nihkuvad need hinnad hoopis õiglasemaks.

Miinimumpalkade tõstmine motiveerib lõpuks ka ettevõtjaid: see paneb neid mõtlema, kuidas tööviljakust tõsta. Tänu sellele hakkaksid nad tegema koostööd teadlastega ja meie majandussüsteemi ei hinnataks enam mitte odava tööjõu vaid nutikuse pärast.

Riik kaitsku tööinimesi

On selge, et suhtes ettevõtja-tööline on tööinimene nõrgemas seisus ja igasuguse vaidluse puhul jääb peale ettevõtja soov ning tahtmine, sest tema esindab tugevama õigust. Ehedalt kirjeldab seda olukorda ka tootmisettevõtetes toimuv, näiteks puidu- ja õmblustööstused, kus makstakse töötasusid tükitöö alusel. Nendes firmades on tükitöö normid tõusnud kriisi algusest alates nii karmiks, et tööline võib pingutada nii palju, kui tahab, kuid tal polegi võimalik üle miinimumpalga teenida. Siin peakski töölisele appi tõttama riik ja tema õiguste eest seisma.

Miinimumpalga tõusu eest räägib ka asjaolu, et miinimumpalk kasvas ainult kahel viimasel aastal (2012 oli tõus 4,3% ja 2013 10,3%), kuid enne seda püsis neli aastat samal tasemel (278,02 eurot). Vahepealsete aastate jooksul on riigi keskmine palk (alates 2004. aastast on tõusnud keskmiselt 10,7% aastas), hinnad ja muud kuluartiklid miinimumpalgal eest ära jooksnud. See tähendab, et rikkad on saanud rikkamaks ja vaesed on jäänud vaesemaks.

Palgatõusust võidavad kõik

Olukord, kus üks ühiskonna osapooltest elab parasiidina teiste arvelt, ei saa kaua kesta. Ettevõtjad, riik ja töölised peavad elama sümbioosis, kus kõigi õigused on võrdselt kaitstud – ainult nii eksisteerides on võimalik tõsta ka riigi majanduse edukust. Kui see koostöö viib eduni, siis võidavad ju kõik: ettevõtjad saaks rohkem kasumit, riik makse ja töölised kõrgema palga ning elamsväärsema elu.

Kõige rohkem võidaks tööline, kes ei pea enam endalt küsima, kas üldse tasub tööl käia, või peaks töötuna toimetulekutoetust taotlema, sest ära elab ühtemoodi, kuid selle vahega, et tööl käies tuleb ka vaeva näha. Võitja oleks ka riik, sest elu- ja töötahet täis inimesed ei võtaks oma lapsi käe otsa ning ei põgeneks esimese Tallinki laevaga Soome.