Vabatahtlik sepp jõulumaal: vabast tahtest tegemine annab inimesele rohkem kui sunduslik orjamine
Karmo Kiilmannil on kaks armastust: purjetamine ja sepatöö. Neist mõlemast on ta teinud endale ka vabatahtliku töö, sepana heategevuslikul Mia jõulumaal puulaevadega purjetamine. Karmo on käinud viikingilaevadega purjetamas nii Läänemerel, Mäläri järvel kui ka Põhjamerel ja tema tuleva hooaja sihiks on Vahemeri, lõppsadamaga Istanbul. Vabatahtlikuks sattus Karmo läbi juhuse: "Me ehitasime viikingite külla sepikoda ja just siis, kui see valmis, otsustas heategevuslik jõulumaa selle endale toimumispaigaks valida."
Sepa töötund on muidu väga kallis, kuid nõustumine seda tasuta tegema ei olnud Karmo jaoks väga raske: "Põnnidele sepistamise kaduva kunsti tutvustamine tundus väärt ideena. Me ei eksinud - lastel, nii suurtel kui väikestel, lähevad meeled särama, kui nad näevad-kuulevad ääsituld, kuuma raua kuma ja vasara kõlksumist." Karmo arvates on väga tähtis esivanemate tarkusi ja oskusi elus hoida ning inimestele seda näidata, sest kunagi olid need sama tähtsad kui tänapäeval side- ja infotehnoloogia.
Inimesed ei tea enam, kuidas asju valmistatakse
Kahjuks kipuvad sepatöö ja muud käsitööoskused muutuma kaduvaks kunstiks. "Masstootmisega on asjade saamislugu inimestest kaugenenud ja tihti ei teata sedagi, kuidas sünnib tänapäeval lauanuga või ukselukk, rääkimata sellest, kuidas neid tarbeesemeid paarisaja aasta eest valmistati," sõnab Karmo. Ta lisab, et asi ei ole isegi ainult pealekasvavates lastes vaid ka kolmekümnendates eluaastates lapsevanemates, kes kaunist emakeelset sõna - ääs - varem kasutanud pole.
Karmo sõnul on ta kohanud ka kooliõpetajaid, kellele tuleb üllatusena, et tuhande aasta eest suutsid eestlased ja saarlased end ise olulisima strateegilise ressursi - rauaga - varustada ning seda arvatavasti eksportidagi.
Vabatahtlik töö on Karmo maailma paljuski avardanud ja tänu sellele on ta kohtunud inimestega, kellega muidu ei trehvaks. Näitena toob Karmo hetke paari aasta tagusest jõulumaast kahe põhikooli alguse ealise lastekodupoisiga, keda nende hilises keskeas kasvataja hurjutas kehvade koolihinnete pärast ja arvas, et ehk on "haamriga tagumine" piisavalt lihtne tegevus.
"Kaasasin noormehed sepatöösse, korra lõõtsa tõmbama saanuna unustasid nad jõuluvana ja liumäe ning asusid oma peremajale lillepoti riputuskonksu valmistama," räägib sepp. Kogu selle paari tunni jooksul ilmutasid mehehakatised oma vanuse kohta ebaharilikku keskendumisvõimet ja meeskonnatööd.
"Konks sai uhkesti valmis ja usun, et kitsaste väärtushinnangutega kasvatajaprouagi hakkas noorsande teises perspektiivis ja väärtuslikumas valguses nägema. Siiani on hea tunne, et teistest võib-olla karmima saatusega lastele sai hea kogemus antud ja ehk ka võimalik tulevikusuund avatud. See kogemus ei lähe mul elu lõpuni meelest," ütleb Karmo.
Karmo arvates peaks iga vähegi mõistusega inimene vabatahtlikku tööd tegema: "Eesti postsovetlikule ja varakapitalistlikule, siiani materiaalsete väärtuste poole kaldu olevale ühiskonnale võiks vabatahtlikuna tegutsemine anda just seda elu põhiväärtustele juhatavat tooni. Vabast tahtest tegemine annab inimesele alati rohkem kui sunduslik orjamine." Sepp Karmo arvates on raha vahend, mitte eesmärk: "Kui inimesel puudub n-ö pealisülesanne, on elu minu meelest hall ja tühi rahmeldamine."
Appi tuleb tulejumal-graniidipuistaja
Mari-Ann Kröönström õpib Tartu Ülikoolis teisel kursusel arstiks ja on vabatahtlik olnud alates 12-aastasest peale. Tänaseks on see muutunud tema elu lahutamatuks osaks. Tema karjäär algas ratsavõistlustel ning nüüdseks on tal välja kujunenud kaks kindlat organisatsiooni, mille sündmuste järgi ta oma elu seab: "Minu elus käib ajaarvestus Tallinn International Horse Show ja Mia jõulumaa järgi. Üks on oktoobri alguses ja teine detsembri keskpaigas."
Mari-Anni pere on sellega harjunud ja arvestab, et kui toimub Mia jõulumaa või Tallinn International Horse Show, käib ta kodus ainult magamas ja kogu aeg on väga-väga kiire. "Perekond on õppinud varustama mind vajaliku toetuse ja soojade sokkidega ning üldjoontes leiavad nad, et on ülivahva, et ma midagi sellist viitsin teha," ütleb Mari-Ann.
Ameteid, mida Mari-Ann on pidanud vabatahtlikuna pidama, on väga palju: giid, supikeetja, supijagaja, teekeetja, tulejumal, töötoaabiline, graniidipuistaja, kohalik arst-päkapikk, hobusejalutaja, hobusekantseldaja, raadiosaatjate koordinaator, parkimisekspert, sõnumitooja, sõnumiviija, pakkija, lahtipakkija, ringisebija.
Kui ajakirjanik soovib teada, mida on noor arstitudeng vabatahtlikuks olemisest saanud, tekib neiu silmadesse kelmikas helk. "Ma olen saanud kuhjaga eluks väga vajalikke teadmisi," ütleb ta naerma puhkedes ja lisab: "No näiteks ma tean, et purgiavaja on sama tähtis tööriist kui raadiosaatja ja et jõuluvana ei söö hernesuppi. Lisaks on ellujäämiseks väga vajalik teadmine, et märjad puud ei põle mitte mingi valemiga ja et supipõhjad tuleb ööseks sisse tõsta, muidu lähevad need jäässe ja on võimatu 2 sekundiga teha 35 liitrit hernesuppi."
Lisaks teab Mari-Ann öelda, et Murphy ei puudu mitte kusagilt: "Ilmselgelt tekib meditsiiniline olukord 15 minutit peale meediku lahkumist, enne seda ei pruukinud keegi abi vajada. Ilmselgelt!"
"Aga kui tõsiselt rääkida," ütleb Mari-Ann kurku puhtaks köhatades, "siis ma suudan nüüd kiiresti suuri otsuseid langetada ja kanda vastutust, kuna mingil põhjusel on seda mulle alates esimesest jõulumaa toimumisest usaldatud, kuigi ma olin siis ainult 14. See on kasvatanud eneseusku, sest kord tööle asununa taipasin, kui palju ja kui kiiresti on võimalik oma kätega ära teha. Füüsiline töö on mulle lausa armsaks saanud!"
Kõigi elus peaks olema natuke muinasjuttu
"Lisaks on muutunud minu arusaam sellest, mis on siin maailmas võimalik ja võimatu ning tekkinud mõistmine, et töö ja vile käivad koos. See on teinud minust parema inimese," lisab ta. Kuna ükski suurüritus ei möödu väikeste viperusteta, mida enamasti väljast keegi ei näe, siis on vabatahtlikuna osalemine andnud Mari-Annile oskuse vaadata katastroofidele näkku säravalt naeratades ja öelda väga rahustavalt: "Ärge muretsege. Ma kohe ajan selle asja korda."
Mari-Anni sõnul oleks ta elu loomulikult lihtsam ilma vabatahtlike tulipunktideta, kuid see oleks aboluutselt palju igavam. Ta ütleb, et ei suudaks oma aktiivsuse juures kuidagi elu teistmoodi ette kujutada. Tudengi arvates on vabatahtlikuks mitteolemine kaotus: "Ma arvan, et inimesed, kes ei tee vabatahtlikku tööd, on vähem ettevõtlikud ning neil on vähem otsustusvõimet. Vabatahtlikuna õpid aru saama, kui tähtis on füüsiline töö, otsustusvõime ja mis on tugeva tiimi tegelik väärtus."
Selleks, et ühiskonnas midagi natukenegi muuta, ei pea tegema kohe midagi hirmus suurt: "No mis siis, kui ükskord aastas päkapikuks riietumine ei lõpeta sõdu ega päästa inimesi näljast? Kuid anda pisutki inimväärkust tagasi neile, kes perega väljas koos veetmise aega endale ise lubada ei saaks - see on tegelikult ju nende maailma päästmine. See toob neile naeratuse näole."
Kas see tähendab, et Mari-Ann on maailmapäästja? Mari-Ann naeratab ja ütleb: "Noh, eks muidugi on endale alati meelitav öelda, et kui ma ei anna endast vähemalt 110 protsenti, siis kukub kogu üritus kokku, kuid kõige enam naudin ma siiski külastajate rõõmu ja seda, et üks suur kollektiiv päkapikke rabeleb terve ürituse vältel selleks, et luua üht muinasjuttu. Kõigi elus peab olema natuke muinasjuttu, ka täiskasvanute jaoks."
