Kõige kurioossem lugu arenes 2006. aastal ühes Pärnu toidukaupluses sisevalve töötaja ametis olles. Esialgu sain aru, et pean ikka julgeoleku tagamise ning varguste tõkestamisega tegelema. Reaalsuses andis poe juhataja mulle oma suva järgi lisaülesandeid. Ühel hetkel ta lihtsalt otsustas, et sisevalve töötaja ülesanne on täita alkoholiletti, kuna siis on mul hea ülevaade pudelite arvust.

Noore ja rohelisena ei julgenud ma talle ka vastu astuda - tegu oli ju siiski minust kõrgemal positsioonil asuva töötajaga. Mõõt sai täis sel hetkel, kui juhataja tahtis sundida mind kinni maksma varastatud kalli margi alkoholipudeleid. Eriti naljakas oli siinkohal, et varguse päeval ei olnud ma isegi tööl mitte.

Mõned kuud see töösuhe veel kestis, kuid peagi leidsin endale inimväärsema ametiposti. Jätkasin küll samas valdkonnas, turvatöötajana. Uues poes oli režiim nii laadna, et see jäi nii mõnelegi poe töötajale pinnuks silma. Üks tähtsam ja sõnakam kärataski mulle puhkepausi ajal, et minust polevat seal kaupluses mitte mingit kasu. Daam muidugi ei teadvustanud endale, et 99% turvatööst seisnebki nähtaval olemises ning ennetavas tegevuses. Olime meeskonnaga piisavalt palju silmapiiril, et kurikaelad ei tahtnud tulla kraami põue toppima.

Pooleteist aastat tagasi sattusin taas objektile, kus pidin end erinevate ülesannete vahel pooleks rebima. Alustasin seal töökohal ühe ekraani taga andmeid sisestades ning pool aastat hiljem avastasin end juba kolme ekraaniga opereerimast. Töö algusajal vastutasin ühe värava eest ning lõpuks avasin väravaid, mida ma füüsiliselt ei näinudki ja mis asusid sadade meetrite kaugusel maja taga. Ahjaa, kõige parem osa loo juures: ametinimetus oli turvatöötaja, kuid reaalselt täitsin enamuse ajast logistiku ja administraatori ülesandeid.

Kes ütles, et eestlane on laisk? Lausa kolme inimese töö teeb üks agar ja alati valmis Maarjamaa kodanik vapralt ära. Palgapäeval võtab oma kolmsada eurot palka vastu ja läheb kenasti panga iseteenindusse makse tasuma. Elu nagu lill.