Lugeja küsib: miks naised ise valivad omale vägivaldseid mehi?

Naistevastase vägivalla puhul on väga levinud süüdistada üksnes mehi, kuid sealjuures unustatakse ära, et igas suhtes on kaks poolt. Ka naisel endal lasub vastutus selle eest, milliseid otsuseid ta oma elus on langetanud. Vägisi pole ju ükski vägivaldne mees mõne naise koju tunginud.

Vägivald tuleb iseenesestki mõista hukka mõista ja sellele ei saa mingit õigustust olla, kuid sealjuures ei tohiks langeda teise äärmusesse: vabastada naised igasugusest kaasvastutusest ja teha üksnes meestest peasüüdlased.

Kas pole nii, et need vägivaldsed mehed on välja valinud needsamad naised, kes pärast nendega hädas on. Tekib küsimus, et miks naistel on sageli nii vähe inimeste tundmise annet? Paraku tundub sageli nii, et naised teadlikult eiravad neid hoiatavaid märke mehe juures, mis viitavad tema vägivaldsusele. Loodetakse, et suudetakse meest muuta. Ühesõnaga unistatakse irratsionaalselt millestki, mis ei ole reaalses maailmas võimalik. Või vähemalt õnnestub väga vähestel.

Enne kui pealtnäha toreda mehega kokku elama hakata, võiks teda ikkagi veidi tundma õppida. See nõuab aega ja paljude ühiste raskuste üleelamist. Aga mida me näeme? Nähakse pealtnäha toredat meesterahvast, kujutatakse omale ette, et tegu ongi selle "printsiga valgel hobusel", ollakse valmis tema heaks kõike tegema. Siia juurde kuulub muidugi ka voodirõõmude pakkumine, mis sageli tipnebki lapseootele jäämisega.

Kui siis see hirmus reaalsus viimaks kohale jõuab ja tajutakse sealjuures iseenda süüd ja rumalust kogu asja juures, ei taheta seda just meelsasti endale tunnistada. Nii ongi ikka ja alati süüdi üksnes paha ja vägivaldne mees. Jah, muidugi ta on süüdi ja ma ei nimetaks selliseid "mehi", kes naisi peksavad, isegi meesteks, kuid nii ebameeldiv kui see ka ei ole, on otsustav süü siinjuures ka naisel.

Inimene võib oma tegelikku palet varjata, võib seda üsna kaua teha, kuid lõputult ta seda teha ei suuda. Kui inimesel on piisavalt sotsiaalset tundlikkust, siis ta suudab teise olemuse ka pisemate detailide abil ära tunda. Kui ei aduta kooselu vastutust, kui suhe on vaid seiklus, või ollakse lihtsalt rumal (kes selles süüdi on?), siis lähebki nii, et elu muutub põrguks, sest "ilus ja hea" mees osutub korraga hoopis kellekski teiseks.

Ka meie koolid peaks tüdrukute kasvatamisele rohkem tähelepanu pöörama. Kodust ei saadagi sageli normaalseks eluks vajalikke oskusi, aga see kõik tuleb meie riigile vaid kahjuks.

Enne kui peret looma hakata, tuleks järgida vanarahvatarkust, et "kümme korda mõõda ja üks kord lõika". Siis võib asjast ka asja saada.