Peeter Laasik: miks peaks riigifirma üldse riigist eraldiseisvalt kedagi toetama?
Samas on selle loo laines ajakirjanikud üles tõstnud majandusministri endise soosiku härra Taskila poolt initsieeritud Estonian Airi sponsorluse jäähokile. Ilmselt tuleb ka siin pikk vaidlus - kommertslepingu konfidentsiaalsus.
Samas peaks hoopis üles tõstma küsimuse: kas ja kuidas saavad riigiettevõtted toetada Eesti sporti, kultuuri, kirjandust jne? Mina võtaksin arutelu alguspunktiks järgmise tõsiasja: kõigi nende firmade omanik on riik. Riigi põhiline esindusorgan on Riigikogu ja riigi põhiline rahaasjade otsustaja on ju ka Riigikogu, kui ta kinnitab riigieelarve. Sellega vastutab ta riigi põhiomaniku - rahva ees.
Seega, kui riigi aktsiaselts teenib kasumit ja saab maksta dividende, siis see peab minema tuluna riigi rahakotti ehk eelarvesse. Väga selge ja lihtne asjade käik. Kui riik otsustab oma tulust toetada sporti, kunsti või kirjandust, siis selleks on olemas riigieelarve kulupoolel väga selged võimalused. See toimub plaaniliselt läbi ministeeriumite eelarvete, vastavalt ministeeriumite ettepanekutele.
Kui tulud ja nende suurused võivad muutuda, mistõttu ei taheta neid planeerida püsituluna, siis ka siin on juba töötav lahendus olemas: ühekordsed tulud suunatakse vastava ministeeriumi sihtasustustesse. Nende sihtasutuste ülesanne ongi eraldada võimalikult pädevalt vastava valdkonna esindajatele igasuguseid rahasummasid. Minu arvates väga lihtne ja konkreetne süsteem ning ma ei saa aru, miks seda ei taheta laiemalt rakendada.
Siinkohal ma tegelikult natuke valetan - ma vist aiman, miks seda ei taheta laialdasemalt rakendada. Eks ikka sellepärast, et inimesed, kes on suunatud riigi aktsiaseltside nõukogudesse, soovivad raha jagamisel osaleda. Ju nad arvavad, et nad omavad õigust teenitud kasumit jaotada.
Tuletan siiski meelde, et nad on lihtsalt palgatöötajad, kelle omanik ehk riik palkas nõukogu liikmeteks. Kasumi jaotamise otsus on ikkagi omaniku otsus.
