Vabakasvatus või pigem kasvatamatus?
Praegust ühiskonda ja nooremat populatsiooni vaadates jääb suu lihtsalt lahti. Noortel ei ole mingit kasvatust ega austust. Nad ütlevad vanematele, mida hing ihkab ja teevad mis tahavad. Puudub austus ka õpetajate ja võõraste vastu. Nad ropendavad tänavatel, vandaalitsevad ja laamendavad riigi vara kallal lõhkudes tänavavalgustust ja prügikaste. Nad joovad ja suitsetavad ning seda peetakse igati normaalseks.
Vanemad veedavad väga palju aega tööl, et võimaldada oma võsukestele kõike, mida nad soovivad. Lapsevanemad on öelnud ka seda, et kooli üheks funktsiooniks on õpilaste kasvatamine. Lapse iseloom areneb välja juba nelja-aastaseks saades, seega on kõige tähtsamad esimesed eluaastad. Just siis lubatakse lastel teha kõike, mida nad tahavad, kuna nad on ju veel väiksed. Neid ei karistata. Siiski peaks just siis neid tõsiselt kasvatama.
Poes kõndides näeb ikka lapsi, kes karjuvad mänguasjariiuli või mõne maiuse ees, mõni heidab ennast lausa pikali. See on märgiks, et midagi on kasvatades valesti tehtud.
Lausa ebanormaalne, kui lapsevanemad lubavad preemiat siis, kui midagi on hästi tehtud, aga kui see läheb halvasti, siis ikkagi jagavad preemiaid. See näitab, et lapsevanema sõnal ei ole mingit tähtsust.
Paar aastat tagasi oli juhtum, kus laps kaebas oma vanemad kohtusse, sest teda sunniti nõusid pesema. Lapsel peaksid siiski olema ka kohustused, et arendada kohusetunnet. Kas tõesti peab lapsevanem kasvatama oma last terve elu või tema täisikka jõudmiseni, kuid laps ei pea oma hüvede välja teenimiseks mitte midagi tegema? Lausa absurdne, kuid selliseks on meie ühiskond kujunenud.
Lapsed vajavad siiski tähelepanu ja armastust, mitte asju. Ambitsioonikad vanemad peaksid seda jälgima. Last tuleb kasvatad sünnist alates, mitte loota koolile või sellele, et küll elu kasvatab, sest kasvatusel ja kasvatamatusel on väga suur vahe, mida ei taheta märgata.
