Sisuliselt tähendab see seda, et kas ma teen midagi või mitte, vahet ei ole, sest kui ma teen, siis ma teen halvasti ja kui ma ei tee, olen ma viimane laiskloom maailmas! Sisuliselt valitseb meie elamises tõeline matriarhaat, mida naispool vürtsitab nii minu kui ka lapse alandamisega, andes pidevalt mõista, et ainult tema teeb õigeid asju ja otsuseid.

Sellesse ellu on mahtunud ka politsei külaskäike, sest naine muutub vägivaldseks, kui on alkoholi tarbinud ja mina siis, kui ta on piisavalt kaua minu kallal vaimset terrorit kasutanud. Oleme mõlemad ka karistada saanud, aga siiamaani on Eestis nõrgem pool naine, mis muidugi füüsiliselt nii ka on, aga kui on vaja politseid ära petta, siis õnnestub see tal suurepäraselt!

Kui olen isiklikult märatsevale naisele politsei kutsunud, on mundrikandja esimene küsimus, et kuidas nii suur mees ei saa naisest jagu. Saan küll, aga mis siis naisest järele jääb? Kui olen naist endast eemale tõuganud ja tema kukkunud, on tulemuseks sinikad ja enesekaitse piiride ületamine.

Ütlen ausalt, et olen märatsevat naist löönud lahtise käega näkku ja eemale tõuganud, aga mind on taotud rusikate, jalgade ja erinevate raskete esemetega. Tulemus? Mul on kuus kuud vangistust kolmeaastase katseajaga, aga naisel 60 tundi üldkasulikku tööd!

Et mida ma halan ja miks ma leppisin kokkuleppemenetlusega? Nagu prokuröri abi mainis: kas ma tahan kaasata selle sopa sisse sugulasi ja tuttavad ning naabreid? Ei taha! Miks ma ära ei lähe? Sest see on ka minu kodu ja mina ei ole tülinorija!