Ajame viina hinna lakke?
Šoti terviseminister Alex Neil tutvustas konverentsil meie entusiastlikule sotsiaalministrile Taavi Rõivasele nende riigi peatset arengukava. Nimelt on alkoholiga liialdamine hakanud viimase paarikümne aasta jooksul koormama Šotimaa sotsiaalsüsteemi ning takistama majandusarengut.
Eks ole sama seis Eestiski, kus maapiirkondades ja linnadeski sumisevad bomžid poodide ümber. On nad ju kõik riigile kasulike inimeste ringist välja astunud. Kommentaariumis on kõlanud vihaseid torkeid joodikute rahastamise teemal. Nimelt kehtib meie riigis hetkel jabur olukord, kus end vigaseks joonud kodanikud saavad töövõimetuspensionit. Ja kuhu nad selle pensioni kallavad? Võite kolm korda arvata.
Aga mis on siis lahendus? Jätta need elule käega löönud inimesed üldse ilma toetuseta? Seda ei saa ju riik ka endale lubada. Teatavasti peab iga vald ja linn toitma ning katma kõiki oma elanikke. Ka neid, kes toidu asemel endale erinevaid vedelikke soetavad. See on nende teadlik valik ning mitte ükski kuri kommentaar internetis ei muuda sotsiaalabi süsteemi.
Soovitatud on ka sundravi alkoholisõltlastele. Õndsal nõukogude ajal asi just nii toimiski: eluteelt kõrvale kaldunud indiviidid kupatati ravile ning edasi juba tööle. Muidugi suurem osa selle töö resultaadist kulus ülejäänud suure liidu maade toitlustamiseks ja varustamiseks. Igal riigikorral ja süsteemil on omad vaieldamatud plussid ja miinused.
Paljud minu tuttavad kardavad, et legaalse alkoholi hinna pidev ülespoole utsitamine toob taas kaasa salaalkoholi leviku. Teatavasti "korralikud" kodanikud seda ju ei tarbi, kuid kui kangema kraami ostmine hakkab järjest valusamalt rahakoti pihta käima? Siis võivad korralikumadki murduda.
Jäin mõtlema, kui asendamatu alkohol üldse inimese jaoks on, et hinnatõus nii ärritavalt mõjub? Arvatavasti mõjub hinna tõstmine ärritavalt just seetõttu, et tõstetakse ärrituse leevendaja hinda. Alkohol teatavasti leevendab pingeid, muudab lõbusaks ja on peolaual asendamatu abimees konservatiivse eestlase sulatamisel.
