Mida meie verega tehakse?

Viimasel nädalal hüütakse Facebookis pidevalt doonoreid verd annetama. Olles ise seitseteist korda doonoriks käinud, on mul tekkinud küsimusi verega edasitoimuva suhtes. Müüakse seda siis välismaa ravimitöösturitele või ostavad meie verd kokku kujumuutvad tulnukreptiilid, et oma inimkuju säilitada?

Tutvusin lähemalt Tarbija24 veebilehel arvamust avaldanud inimeste väidetega. Kõige rohkem püüdis tähelepanu sõnavõtja, kelle eriarsti arve kujunes viiekümne nelja euro suuruseks. Ta oleks võinud ju ka haleda näo pähe teha ning altruismile ja heateo tegemisele suruma hakata. Miks teatud teenused on jäigalt tasulised, aga nii "verist" ning potentsiaalselt tervisele ohtlikult mõjuvat tegevust nõutakse annetuse korras?

Veel tekitab küsimusi vere testijate eetilisus ning reaalne hoolivus annetajast. Nimelt kontrollitakse küll hemoglobiinitaset veres, kuid ferritiin ehk raua depoovalk jäetakse kahe silma vahele. Taotluslikult? Ega nii juhm ei saa nüüd üks meditsiinitöötaja ka olla, et ei tea, et ferritiinitaseme langus inimese veres mõjub sama laastavalt kui ka hemoglobiini nõrk tase.

Üks doonoritest räägib oma õõvastavast loost: "See, et keha harjub kiiremini verd taastama, võib viia sügava aneemiani. Organism ei hakka selle võrra rauda kiiremini omastama. Doonoritel kontrollitakse vaid hemoglobiinitaset, mitte rauadepood - see on küll kurjast! Olin 8 aastat doonor, hemoglobiin alati korras, kuid väsisin üha kiiremini. Lõpuks selgus, et rauadepoo on kaks korda madalam kui on normaalne miinimum. Aga hemoglobiin oli ikka korras ja verekeskusest muudkui kirjutati ja helistati, et tule-tule..."

Kas võib põhjus olla analüüsi maksumuses? Hemoglobiini määramine käib ju mõnekümne sekundiga kiirtesteri abil: veretilk klaasplaadile ning plaat omakorda pisikesse elektroonilisse analüüsijasse. Ferritiinitaset määratakse siiski laborianalüüside käigus. Pole selge, kas doonorverele hiljemgi seda analüüsi üldse tehakse. Neile piisab kohapeal läbiviidud kiirtestist ning edasi läheb veri nakkustekitajate kontrolli ning töötlemisse.

Pöördun tagasi teema algusesse: miks doonori vereloovutust nii minimaalselt hinnatakse ning eeldatakse tohutut soovi tasuta head teha? Saan aru, et inimverd millegi muuga asendada on kulukas kui mitte võimatu. Samal ajal käib mingi ajupesu, kuidas me kõik tahame heategusid sooritada. Kui meil endal aga abi vaja on, siis lüüakse arve lauale ning mittemaksmisel läheb lugu inkassosse.

Hakata siin hämama, et kunagi võib-olla on doonoril endal ka vereülekannet vaja, ei ole argument. Võib-olla on, võib olla mitte. Meditsiinisüsteemi asi on korraldada verevarude tasakaal optimaalsel tasemel ning kui on näha mittetäituvust, siis järelikult süsteem ei toimi.

Töölt vaba päeva ning selle päeva tasustamist võib ette näha vaid paberil. Reaalselt ei ole tööandja huvitatud oma töötaja töölt puudumisest ning talle selle eest veel palga maksmisest.