Miks Te kurdate tööjõupuuduse üle ajal, kui nutate taga naiivset tööjõudu, kes töötaks miinimumpalga eest Teie viletsas töökeskkonnas? See küsimus on fundamentaalse tähtsusega, sest Teie edaspidine vastus väljendab ka ettevõtte üleüldist suhtumist Eesti klienditeenindajatesse. See on kinnitus personalipoliitika osas, mille tõttu täna nii paljud siit maalt on lahkunud või lahkumas. Need ettevõtted, kes ei tunne end selles küsimuses puudutanuna teavad seda isegi, kui neil ei ole probleeme pidavalt uueneva kaadriga, töövaidluskomisjonide ja kliendikaebustega.

Kas tõesti olete nõnda pimestatud rahanäljast, et toote omakasu saamise nimel ohvriks oma töötajaid, kelleta Te ei saavutaks mitte midagi? Ma pean põlastusväärseks arusaama, et müümine ja tarbimine on pühad ja inimese eneseväärikus koos tervisega on ainult abinõu selle saavutamiseks. Selline ärimudel iseloomustab koloniaalajastut, kui veel orje veeti üle ookeanide.

Miks imestate oma ettevõtte madala lisandväärtuse loomise võimekuse üle? Kas see pole mitte inimlik vastureaktsioon, kui tööandja peab oma töötajat eikellekski ja tänamatuks matsiks, kes pole tänulik selle eest, et saab õiguse töötada pikkades vahetustes püsti seistes ja allkirjastada kollektiivse vastutuse lepingut.

Te ei mõista, miks töötajad imestavad selle üle, kui töölepingutes on nõnda palju kohustusi ja nõnda vähe õigusi. Ma ei pea õigust saada tööriideid motiveerivaks ajal, kui iga klient võib sõimata teenindajal saalis näo täis olematu probleemi eest, millega kaasneb seletuskiri ja vestlus oma vahetuse ülemaga tõestamaks, et toimunut provotseeris Teie auväärne kuningas-majesteet Klient. Lisandväärtuse loomine saab kaasneda vaid siis, kui selle eeldatavad loojad on motiveeritud ja valmis end ületama. Ei, see pole imelik, et selliseid ullikesi enam naljalt ei leia.

Ma ei mõista seesuguseid, kes Te arvate, et miinimumpalga või sellest natuke kõrgema töötasuga on töötajatel sära silmis ja motivatsioon laes, et Teie taskuid täita. Julgen väita, et täna on päris paljud tublid ja alahinnatud teenindajad-müüjad Teie juures vangistuses. Paljusid takistab lahkumast kohustused pere, panga aga ka oma igapäevase elu ees, sest seda kõike aitab koos hoida tänasel päeval raha. See krõbisev värviline paber, mida Te igal moel üritate meie tarbija taskust enda poole sikutada.

Räägitakse, et muidu pole äril mõtet. Nõustun, et pole olemas ühtegi kaupmeest, kes sooviks pakkuda kahjumis teenust. Küll aga on olemas kaupmehi, kes hindavad oma tööliste poolt majja toodud jõukust makstes neile ka väärilist töötasu. Paraku viimane nähtus on Eestis üsna erakordne, sest kuidas muidu on meil võimalik kuulda ja lugeda nii sageli lugusid Teie suurepärastest palkadest, boonustest ja tingimustest, mille eest nii paljud siit põgenevad.

Kas kinnitate seda ühiskonnas levivat nii-öelda pseudoprobleemi, et Eestis on kõik müügiks nagu ka inimeste heaolu ja tervis? Ma ei pea Teie rahanälga suuremaks kui inimeste soovi töö kõrvalt elada inimväärset elu. Samuti on oluline, et need teenindajad, kes Teie heaks iga päev annavad märkimisväärse osa oma elust, saaksid aega veeta ka oma pere ja lähedastega.

Esitan Teile mõned ühiskondlikud palved, enne kui tulete rääkima teenindussektori voorustest. Tehke korda oma poodide kaubavarustus. Ärge toppige postkasti soovimatut reklaami sooduskaupadest, millel kassasse jõudes on hoopis teine hind. Täitke viimaks kõik oma müügiriiulid kaubaga, sest Teie töötajatel on selleks aega ju tervelt pool päeva. Pakkuge meile head ja kvaliteetset teenindust. Võtke tööle inimesed, kes on motiveeritudja oskavad aidata tarbijat kaubavalikul ja selle asukoha leidmisel.

Oleks meeldiv, kui kõik klienditeenindajad oskaksid ostjaga ka riigikeeles suhelda ilma piinlike sekeldusteta. Välistage oma töötajatelt vastused "ei tea, ei huvita, küsige kellegi teise käest, mul on täna viimane päev" jne. Alles siis tulge väitma, et räägin Teile pseudoprobleemist.

Öeldakse, et inimene on harjumuse ohver. Viimane on eriti tragikoomiline, kui olete ise teinud nii palju selle heaks, et kujuneks välja lakkamatu tarbimisharjumus, hoides poode lahti varahommikust hilisõhtuni. Otse loomulikult ei näe Te selles mingit seost ja veel vähem vastutust, sest siis poleks ju võimalik tuua ettekäändeid. Teie poolt väidetud tarbija soov poodelda ka hilisööl on tulnud koos ketipoodidega.

Arenenud maailmas, mille osaks inimesi ekspluateerivaid ettevõtteid ei peeta, pannakse päris palju poode kinni enne kella 21 õhtul. See on tööandjate poolt euroopalikke väärtusi väljendav žest, kes peavad ka oma töötajatest lugu. Meil aga on hulk puukettevõteid, kelle ainus eesmärk on vahendada ning imeda kasumit. Ma pean solvavaks väidet, et teenindaja on lihttööline, kellele konkurentsivõimelise töötasu maksmine on priiskamine. Õigus, teenindaja on ju robot, kes ei taha elada vaid töötada ladudes saia, mähkmeid ja õlut müügisaali riiulitele.

Lõpetuseks võiksite proovida mõista oma ka oma töötajaid ja neid põhjusi, mida Teie juurest lahkunud omade seas avameelselt levitavad. Loodetavasti tuleb ehk ka aeg, mil hakkate vastutust võtma selle eest, kui Teie poolt kehtestatud töötingimused on põhjustanud oma töötajatele soovimatuid terviserikkeid. Olge tänulik selle eest, et meie riigis reageerivad töötajate õigusi kaitsevad organid sama kiiresti kui tigude kiirreageerimisüksused ning nende poolt määratavad trahvid on kohati väiksemad kui karistus piletita sõidu eest.

Ühtlasi peaksite olema siiralt tänulikud inimestele, kes on seniks Teiega püsinud ja Teie poolt pakutavaid tingimusi talunud. Samas ärge liigselt imestage, miks voolab minema see tänamatu, harimatu ja pretensioonikas tööjõud sinna imelikku välismaale, kus teenindaja on ka inimene.