Tarbija kutsub rahvast üles käima poes enne kella 21
Ei saa mitte vaiki olla. Rimi: seisin mõnda aega leti ees ja uudistasin tooteid. Kuna leti taga teenindajat ei olnud, uudistasin rahulikult edasi. Mõne aja möödudes märkasin letil teadeannet: "Teid teenindatakse kalaletist." Läksin kalaleti juurde ja võtsin järjekorranumbri. Oli vaja oodata pikalt. Olin rahulik. Aega mul on, sama palju nagu kõikidel teistel.
Vaatasin kahte teenindajat leti taga, kes olid silmnähtavalt apaatsed, ilmselt läbinud juba protestifaasi ja lihtsalt alistunud olukorrale teenindades inimesi sõnatult, täiesti tuima näoga.
Üks teenindajatest ajas järjekorranumbreid vajutades järjekorra segamini, millest tõusis pahameelelaine klientide hulgas. Teenindaja ei jaksanud midagi enda kaitseks ütlema hakata, lihtsalt hakkas teenindama inimest, kes kõige valjemalt rahulolematust väljendas. Selle peale hakkasid õigust nõudma need, kellel olnuks numbrite järgi õigus varem teenindatud saada.
Jõudis kätte minu kord, palusin teenindajal teise letti tulla. Ta vabandas, et niimoodi joosta on vaja, kuid teha pole midagi - töötajaid lihtsalt ei ole. "Miks?" küsisin, kuigi aimasin vastust. "Töö on raske, päevad pikad, palk naeruväärne. Ei tea, mis siis saab, kui me kõik ära lähme. Mina olen järgmine," pihtis teenindaja.
Selver: parkla, mis on juba viimased paar aastat tööleminevate kodanike poolt pilgeni autosid täis pargitud, mahutab hädavaevu ka tegelikult poodi minejate parkimisvajaduse. Saan aru nii Selverist kui parkijatest, aga ei viitsi siinkohal sel teemal pikemalt peatuda. Nii lihtsalt on.
Poes töötab üheksast kassast kolm, järjekorrad looklevad, kassapidajad on väsinud olemisega ja tüdinud olukorrast, mida nemad lahendada ei suuda. Tööjõudu pole. Nemad on lihtsalt need, kes veel tööl on ja maandavad klientide nurinaid.
Supermarketid on avatud 8.00 kuni 23.00. Selleks, et tarbijad saaksid käia hilisõhtul midagi ostmas, on teised inimesed tööl. Miks on tarbijatel vaja nii hilja poes käia? Kas me oleme unustanud, et kaupluse personali moodustavad tavalised inimesed, kellel on ka soov olla õhtuti normaalsel ajal kodus oma pere juures? Ma saan aru, et äri on äri jne, aga see ei mõju enam vabandusena veenvalt.
Meie asi on tarbijatena hakata märkama neid inimesi, kes kauplustes teenindajatena töötavad. Ilmselgelt ei tee seda tööandjad. Vaatame enda ümber: kui vitaalsed, puhanud, rahulolevad paistavad supermarketites töötavad inimesed inimestena? Igaühe asi on ennast väärtustada ja õnneks inimesed seda järjest enam teevadki. Seepärast ei jätku teenindussektorisse enam töötajaid ja need, kes tööl on, tekitavad minus kaastunnet, tahet aidata, tahet nende eest seista, sest nad on laiemat pilti vaadates osa minust.
Miks tarbijad ei seisa nende inimeste õiguste eest, kes kauplustes töötavad? Mulle tundub, et on aeg seda teha ja seepärast ma hetkel kirjutangi. Suurte supermarketite kettide reklaamikampaaniad piirduvad üksnes hinnapoliitika kajastamisega: kui palju maksab täna riis ja kui palju maksab riis homme. Kõik. Konkurents taandub sellele, kes suudab tarbijale pakkuda odavamat toodet.
Aga kes suudab inimesele pakkuda parimat töökeskkonda ja tingimusi? Kes seab organisatsioonis inimese esikohale? Kes on valmis kujundama oma strateegia selliselt, et töötaja oleks number üks? Ja tegema muudatusi, et eristuda jõuliselt konkurentidest sõnumiga: meie edu taga on meie õnnelikud inimesed!
Ilmselgelt on neid, kes saadavad mu poole pahameeletormi, sest on harjunud kauplust külastama just hilisel tunnil, aga saatku. Mina kutsun ülesse sooritama oma ostud hiljemalt enne 21.00, sest see on vähim, mida me tarbijatena teha saame. Ühtlasi saame me tarbijatena eelistada ja toetada supermarketiketti, kes esimesena julgeb teha reaalseid samme oma töötajate väärtustamiseks – lühemad tööpäevad (uksed varem kinni), suuremad palgad jne. Toetame inimesi, mitte süsteeme.
