Eesti parim eksportkaup on eestlane?
Keskmisel eestlasel, kes on oma näilise mammona omandanud läbi võlaorjuse, pole tegelikult midagi nii väga taga nutta, kui pank selle ühel heal päeval tagasi võtab, sest laenumakset ei õnnestunud õigel ajal tasuda. Kas need on just need eneseteostuse väljundid, mis peaksid inimesi Eestis hoidma? Räägitakse, et Eesti on väljarändeks liiga hea elukoht. Siiski näib, et inimesed lahkuvad. Samas ei lahkuta sellepärast, et mujal oleks parem, vaid seetõttu, et siin on pigem halvem kui mujal. Suur osa Eesti inimestest otsivad nii endale kui oma perele väljundit nagu ka inimväärset ja lastesõbralikku elukeskkonda. Küll proovitakse ja katsetatakse, aga avatud piirid on teinud oma töö, andes võimaluse, mida innukalt ka kasutatakse.
Eelmisel aastal kaotasime üle 8000 tööealise kaasmaalase, kes on nüüdseks siirdunud elama ja tööle välismaale. Mõelgem selle üle, et 8000 inimest on suurusjärgus kaks Rapla linna, mis on siit minema pühitud. Samal ajal kuulutavad erasektori teenindus- ja kaubandusettevõtted, et töölisi pole ja peab neid lausa 500-euroste boonustega tööle meelitama. Kas see on normaalne, et inimest ekspluateeritakse kõige ehedamal moel nagu kunagi istandustes orje, kui viimane toob ettevõttele sisse suured kasumid ja vastutasuna saab natuke peenraha? Ma tõesti ei saa ega pea seda saavutuseks, mille üle võiksime koos uhked olla. Reaalsus on aga see, et kohas, kus sinust ei hoolita, puudub pika peale ka motivatsioon olla. On väga kahetsusväärne, et siinne suhtumine inimesesse on alla arvestust, nagu laste arengule piiri panemine, sest lihtsalt raha ei jätku ajal, kui seda saame mõnele liikmesriigile lahkelt garanteerida.
Saagem aru, et asi ei ole niivõrd rahas, kuivõrd normaalses elukeskkonnas, väljundi leidmises ja üleüldises suhtumises inimestesse, mille järele inimesed siit lahkuvad. Palk on vaid täiendav motivaator selle juures. Näiteks vanuserühma 15-49 osas on Eestist väljaränne väga suur ja suureneb pidevalt. Põhilise osa neist lahkunutest moodustavad aga naised. Siinkohal küsimus suuremale ringile: kas see ei peaks tegema meid kõiki kasvõi mingil määral murelikuks? Naissoost väljarändaja tähendab seda, et nad on naised, kel on lapsed või kes on jõudnud sünnitusikka. Kui endiselt ei tundu see oluline, siis kui Eesti ühiskonnas tekib naistepuudus, ei saa kuidagi alal hoida ka rahvust, sest inimesi hakkab enam surema kui juurde sündima. See on lihtne matemaatiline reaalsus.
Oleme suutnud luua väga imeliku ühiskonna. Viimast ilmestab hästi olukord, kus suurendame oma arstide väljaõpet, et Soome ei peaks selleks enam raha kulutama, sest meie arstid lahkuvad sinna koos oma hariduse ja peredega. Sarnane skeem toimib ka õpetajatega. Eesti on muidugi tore paik nagu ta on enamusele meist ka sünnimaa, aga miks tehakse siin elamine reality show sarnaseks toimetulemisvõistluseks? Täna ei saa paljud noored tööle, sest tööturul konkureerides pole neil lihtsalt töökogemust. Tekkimas on niinimetatud surnud põlvkond, mida miljonites võib Läänes ammu kohata. Seega pole ime, et minnakse ära, sest elu vajab ja tahab elamist.
Olen kõrgharitud aga siiski ei suuda ma mõista selle ühiskonna mõtet. Kas olen millestki valesti aru saanud või olukorra suhtes liiga kriitiline? Tahes-tahtmata tekib mul küsimus, kas see on vaid minu viga või mõtlevad selle küsimuse üle ka teised siin? See üleolevalt ülbitsev suhtumine "las lähevad, me toome tööjõu sisse!" on veel üheks motivaatoriks neile, kes tahavad siit lahkuda. Öelge, kes tahab siia tulla nende lahkunute asemele? Kui pole siiani tulnud, ei tule neid ka edaspidi. Kas mitte Eesti Põhiseadus ei kohusta seda riiki, eestlaste kultuuri ja rahvust alal hoidma nüüd ja igavesti? Näib, et meie põhiseadus on kaotanud oma kehtivuse. Samal ajal palju õnne meile kõigile: oleme väliskaubanduse puudujäägi viimaks likvideerinud tänu eestlastele kui eksportkaubale.
