Lugeja: ainsast lapsest vaevalt normaalset inimest saab

Nägin Facebookis hiljuti pilti mullaga mängivast lapsest ja juures oli kiri: "Kui esimene laps sööb mulda, kutsud kiirabi. Kui teine laps sööb mulda, pühid suu puhtaks. Kui kolmas laps sööb mulda, mõtled, kas ta saab kõhu täis või soovib veel ka lõunat süüa." Ühesõnaga: mida rohkem lapsi, seda vähem muretsed mitte-eluohtlike seikade pärast.

Olen kasvanud üles üksiku lapsena ja minu vanemad on olnud kohutavad pablajad, eriti isa.

Ma ei arva, et vanemad üldse ei peaks muretsema. Piirid peaksid olema paigas ja laps hoolitsetud, kuid tundub, et ühe lapse vanematel on tendets üle muretseda. Pablamine võib võtta sellised mõõtmed, et laps ei julge oma vanematele suurt midagi rääkidagi, ilma et need hüsteeriasse ei satuks.

Mu täditütar on samuti üksik laps. Ehkki tädi ja onu on nii hõivatud inimesed, et eriti lapse jaoks aega ei ole, pabistavad nad ometi kohutavalt. "Ma tean küll, mis elu need noored elavad. Ma olen ise ka noor olnud," on tädi põhiargument.

Oma ontlikku last kahtlustavad nad narkootikumide tarvitamises, abortides ja kõiksugustes asjades. Täditütar ei julge neile isegi rääkida, et tal on oma poiss, sest vanemad satuvad kohe pabinasse ja muretsevad nii üle.

Mul on umbes samad lood. Lapsena ei lubatud mind kellegi juurde ööseks, vara pidin kodus olema (kell 11 hiljemalt) ning vanemad kontrollisid iga mu sammu. Alles 25-aastasena kodust välja kolides olen saavutanud vabaduse ja iseseisvuse. Kaugelt on raskem kontrollida. Mida vähem teavad, seda vähem muretsevad. Mitte, et oleks millegi üle väga muretseda, aga neis põhjustab ärevust isegi teadmine, et ma värvin juukseid (äkki läheb värv silma) või käin matkamas (äkki kukun kuskilt alla).

See kõik on tekitanud minus veendumuse, et kui üldse lapsi saada, siis kindlasti üle ühe, sest ainsast lapsest vaevalt normaalset inimest saab, kui ta nii üle hooldatakse ja tema pärast liialt pablatakse.

Lapsi tuleb teha rohkem, siis on ka endal muret vähem!