Lugeja: internetist ja sotsiaalvõrgustikest võib saada 21. sajandi katk
Tänapäeval on sotsiaalvõrgustike ja kõikvõimalike meediavidinate kiire areng viinud selleni, et ühiskonnas on tekkinud terve põlvkond, kes elab sündmusest sündmuseni ehk teisisõnu meil on peale kasvamas "update generatsioon". Eesti ei ole siinkohal erandiks. Millal saab süütust huvist ja harjumusest haiglane sõltuvus?
Suhtluse ja tehnoloogia areng on küll igati tervitatav, ent nende üledoseerimisega, nagu narkootikumidega, kaasnevad ka tüsistused, mis on aga ühiskondlikku laadi.
Sõltlane oma sõltuvust naljalt juba ei tunnista, aga kui personaalsete plaanide tegemine ja isegi tavaline unistamine on tahaplaanile jäämas ning pühendutakse pigem sotsiaalvõrgustikest teada saadud sündmustele reageerimisega, on tegemist suure probleemiga. Seda on üha rohkem märgata ka avalikus ruumis, kus nii mõnigi inimene ei suuda oma nutitelefonist või tahvelarvutist pikemaks ajaks eemalduda. Viimane tähendab justkui eemaldumist maailmast ja selles toimuvast. Kas see on normaalne?
See on normaalne hetkeni, mil asjad, mida isik omab, ei hakka teda ennast omama. Selle juhtudes loobub isik, pangem tähele: vabatahtlikult, üsna suurest hulgast isiklikust ajast virtuaalmaailma kasuks, kus ta suhtleb justkui kõigiga, tegeleb kõigega ja üritab reageerida kõigele. Samal ajal kurdetakse kroonilise ajapuuduse üle. Selle juures ei taibata aga, kas sündmus, millele reageeritakse oli üldse tegelik või väljamõeldud.
Eriti rängalt tabab info- ja sotsiaalvõrgustike sõltuvus aga just noori, kelle jaoks on see muutunud elu lahutamatuks osaks. Näeme ju kõik algklasside õpilasi, kes käivad ringi uhkemate telefonidega kui mõnel ärimehel. Siinkohal võiksid ka lapsevanemad pilgu peeglisse heita ja mõelda, kas nende lapsel on ikka vaja telefoni, mis asendab nende jaoks reaalset maailma.
Miks kaitseme lapsi valikuliselt keelates neile näiteks narkootikumid ja alkoholi? Uimasti- ja netisõltuvuse tagajärjed on visuaalselt küll erinevad, aga sisuliselt kaotab ohver mõlema tagajärjel normaalse elu. On ju üldteada fakt sõltuvustest, et mida nooremalt alustada, seda enam süveneb vajadus ning sageli on võimatu seda ravida. Praegu ei ole RHK (Rahvusvaheline Haiguste Klassifikatsioon) nimistus veel netisõltuvust, kuid tõenäoliselt lisatakse see nimekirja üsna pea, sest näiteks Ameerika Ühendriikides on see juba väga suureks meditsiiniliseks probleemiks kujunenud. Need inimesed vajavad professionaalset abi.
Oleme eestlastena väga uhked oma IT-riigi üle, aga me ei taju veel päris hästi seal peituda võivaid lõkse. On alust tõsiseks kartuseks, et sellest võib kujuneda 21. sajandil ka Eestile uus katk, mis küll ei tapa, ent orjastab inimmeele.
Alanud kooliaastaga seoses kutsun üles lapsevanemaid oma lastega enam tegelema ja mitte laskma virtuaalmaailmal neid kasvatada. Selle tagajärgi ei oska mitte keegi veel ette näha, kuna puudub pikaajaline praktika. Iga Eesti laps väärib oma vanemate tähelepanu.
