Mehi stereotüpiseeritakse täpselt sama jõhkralt!

Feminism on järjest populaarsem ning koos feminismiga tulevad lagedale ka selle liikumise varjuküljed, näiteks täielik ignorantsus selle suhtes, et milline on ühe keskmise mehe elu. Ma jätan kõrvale ühiskondliku sunduse olla rikas, vähemalt 185 cm pikk ja väga edukas ning käsitlen ühte teemat, mis on hakanud mulle viimasel ajal närvidele käima.

Nimelt meeste stereotüpiseerimine filmides ja vähemal määral ka kirjanduses.

Esiteks muidugi see, et kui mees vaatab "Alieni" ja ütleb, et Ripley on väga kuum, siis on ta seksistlik ja šovinistlik mölakas, aga kui naine vaatab niiskete püksikutega filmi "Wolverine", siis see on normaalne. See selleks, sellega oleme ammu leppinud, et mehed teevad kõike valesti, aga üsna kurb on see, et naised (ja paljud mehed) ei saa aru, et enamik tänapäeva filme ei "tee liiga" ainult naistele (keskmine naistegelane tänapäeva filmis on kung fud oskav mootorrattaga sõitev sõdalastüdruk, kes on suurte rindadega ja sale), vaid ka meestele. Ja üsna rängalt.

Mida ma pean tegema või ütlema, kui mu naine vaatabki näiteks filme nagu "Thor" või "Wolverine" ja õhkab, et mida kõike ta küll teeks Hugh Jackmani või Robert Downey Jr-iga? Kui mina ütleksin, et Angelina Jolie on kuum ja tema võiks küll mul riideid seljast võtta, veedaksin ma öö diivanil või lahutuspabereid täites.

Teisest küljest - minust ei saa iialgi Iron Mani või Wolverine'i. Ma ei ole lihaseline vääritimõistetud supervõimetega miljonär ja ei saa selleks kunagi. Lihaseid võiksin ma ju pumbata, aga supervõimeid ei leia ma endale kuskilt, seda enam, et igapäevast leiba on ka vaja teenida. Isegi mu vanemad on veel elus.

Ma ei taha veeta oma elu jõusaalis kangi rebides, lihtsalt selleks, et ma saaksin muru niites särgi seljast heita ja välja näha nagu ma oleks paar õhupalli alla neelanud ja et naised võiksid mind irvitades vaadata nagu ma oleksin ainult mingi lihakeha. Ma tahaks olla armastatud ja hoitud sellisena nagu ma olen ning ma tahaks, et feministid saaksid aru, et tänapäeva "ideaalid" on meeste suhtes sama jõhkrad ja ebamõistlikud kui naiste suhtes. Mina ei heida oma naisele ette, et ta ei ole nagu Angelina Jolie või Noomi Rapace. Miks peetakse normaalseks minu kallal ilkuda, et mul on 9 aastat vana auto ja lihaseid ainult nii palju, kui mul vaja on? Rääkimata sellest, et pole mul ei maagilist haamrit ega õnnetut elusaatust.

Filmides kujutatud lihaseline miljonärist jõumees on sama elukauge ideaal kui tulnukatega võitlev Ripley või endale miljoneid häkkiv Salander. Saaks sellest kõik aru, oleks elu ka meeste jaoks kenam. Me tahame ka lihtsalt inimesed olla ja ebaõiglane on meid süüdistada selles, et justkui meeste poolt kontrollitud Hollywood ahistaks kuidagi naisi. See ahistab mehi samamoodi.