Andres Laiapea: valimiste boikoteerimine ei muuda midagi
Kohalike valimiste lähenedes on hakanud kõlama taas üha valjemini jutud valimistüdimusest ja valimiste boikoteerimisest, mis peaks justkui karistama ülekäte läinud erakondasid, nagu kirjutab näiteks kultuurilehe Sirp peatoimetaja Kaarel Tarand: "...igaüks võib endale ka sisendada, et halbadest valikutest hoidumine ei ole riigitüdimus, vaid konkreetne karistusoperatsioon."
Võib, keegi seda keelata ei saa, aga kui sellise enesesisenduse tulemusel jääb inimestele mulje, et nende isiklikud valimisboikotid lähevad korda ka laiemas ühiskondlikus plaanis, siis on nad küll sügavalt eksinud.
Valimisaktiivsus on jäänud pärast Eesti iseseisvuse taastamist kohalikel valimistel riigis tervikuna alla viiekümne protsendi juba kahel korral. Erakonnad tegid siis sellest vaid järelduse, et järgmistel kordadel tuleb teha enne valimisi suuremad reklaamikampaaniad. Ja tõepoolest, see aitas!
2009. aastal jäi valimisaktiivsus alla viiekümne protsendi ligi kümnes vallas. Kes teist oskaks lugeda praegu ette nende nimed?
Viljandi linnas tõusis valimisaktiivsus kohalikel valimistel esimest korda pärast Eesti iseseisvuse taastamist üle viiekümne protsendi alles 2009. aastal, olles varem tervelt viiel korral järjest tunduvalt madalamal – sellest ei tehtud väljagi.
Valimiste boikoteerimine võib anda muidugi hingerahu nendele inimestele, kes seda teevad, aga fakt on see, et ülejäänutele, ei poliitikutele, ajakirjandusele ega tavakodanikele ei lähe see eriti korda.
Poliitikud võivad ju iga kell vabalt väita, et inimesed ei käinud valimas hoopis seetõttu, et nad on rahul olemasoleva olukorraga ega näe vajadust selle muutmiseks.
Seega, kui tahetakse avaldada valimistel protesti, siis tuleb leida kas sobiv protestikandidaat või lihtsalt valimissedel rikkuda.
Kui rikutud valimissedelite osakaal nendel valimistel nüüd märgatavalt kasvab, siis paneb see parteide keskkomiteesid muretsema palju rohkem kui valimisaktiivsuse langus, sest valimissedeli rikkumine näitab inimese valmisolekut oma rahulolematuse aktiivseks väljendamiseks, aga valimiste boikoteerimine ei hirmuta kedagi.
Mis muidugi ei tähenda, et õigus oleks nendel, kelle sõnul ei tohi valimas käimata jätnud enam üldse midagi kobiseda. Sellist pläma ajavad tüübid, olgu selleks kasvõi president ise, võib ilma pikema jututa kuu peale saata, sest valimas käimine on Eestis õigus, mitte kohustus, ja selle õiguse kasutamata jätmine ei võta kelleltki ära teisi kodanikuõigusi.
* Loo autor on protestikandidaat Viljandi linnas
