Lugeja: ma ei ole kohustatud sulle tutvuse poolest tasuta tööd tegema
Ma olen juristiharidusega ja töötan ka sel erialal, kuigi poole kohaga, sest tahan ennast pere ja töö vahel jagada. Mitmed mu hobid on nii-öelda ärakasutatavad: teen hästi süüa, mõnikord nokitsen käsitööd ja tegelen üsna tõsiselt ka fotograafiaga. Ma teen seda kõike tõesti rõõmuga ning headele sõpradele lähen ikka appi ja aitan, viin kingituseks koogi või teen peol pilte ja jagan siis soovijatele, aga mõnikord on see kõik nii tüütu.
Näiteks kui ma istun laupäeval ja loen raamatut ja naabrinaine, kellega ma olen pea ainult teretuttav, koputab uksele ja hakkab otsast pihta, et kuule, vaata mul see leping üle. No hea küll, näiteks üürilepingud on üsna ühemõttelised, aga kui mulle tuuakse pangast suur patakas pabereid, siis ma pean neisse süvenema, sest erinevate laenude tingimused on kõik erinevad. Seejuures pean ma arvesse võtma ka laenu võtja tingimusi, teadma palka, kohustusi (kõikvõimalikud elatised, laenud, kindlustusmaksed jne, samuti ka tervislik seisund mängib natuke rolli) ja see kõik, eriti kui tahta kvaliteetset tööd teha, võib päris kaua aega võtta.
Või kui mulle tuuakse mitu lõngakera, et "Kuule, koo mulle sall, sellise ja sellise mustriga, sa siin nokitsed kogu aeg." Korraliku mustriga salli kudumine võtab päris mitu õhtupoolikut, rahast tehakse harva juttu. Mõnikord siiski pakutakse raha ka, aga harva rohkem kui materjalid maksavad. Eriti nahaalsed ollakse näiteks tordi tegemisega. "Meil on pidu tulemas, ehk küpsetaksid ühe sefiiritordi?" Ja kui ma ütlen, et kilohind on see ja see, siis vaadatakse suurte silmadega. Või "Tule tee meie pulmas pilte, ole hea!".
Jah, see kõik võib ju kõlada väiklaselt, aga kõiki neid asju pean ma tegema oma pere ja töö kõrvalt ning 21. sajandil võiks juba olla arusaam, et kui sa ostad teenust, siis anna midagi vastu ka.
Ühes pulmas ma muide tegin pilte. See oli üsna keeruline, külalisi oli üle 200 ning kõik ju soovivad vähemalt ühte ilusat pilti, kus nemad suures plaanis on, rääkimata pruudi ja peigmehe ja tordi sajast küljest pildistamisest. Pilte tuleb veel peale arvutisse laadimist lõikata ja pisut töödelda siit-sealt, see on mitme õhtupooliku töö. Raha mulle selle eest ei pakutud. Ma ei hakanud küsima ka, jätsin lihtsalt "ümbriku" viimata, et minu kingitus on siis suur uhke pulmaalbum. Pärast kuulsin linna pealt, et minuga poldud rahul. Paari pildi klõpsimise eest tuli õgis meie salatit ja kingitust ei teinud üldse.
Nii et ma küsin: kas mina olen loll ja väiklane või ongi tavaks arvata, et tuttavad teevad kõike tasuta?
Hea muidugi, et ma ehitaja ei ole, veedaks kõik nädalavahetused katust pannes ja treppe ehitades, sest ega tööinimesel ju aeg ei maksa midagi ja sõbramehe poolest võib.
