Laps ei olegi aksessuaar!

Kuskil siinsamas, Naistekas või nii, hakkas silma ühe ema eeldatavasti solvunud ja passiiv-agressiivne plärtsumine, et kas ma selle lapse siis selleks tegin, et temaga kodus istuda. Toodi näiteid, et poes inimesed pahandavad, kui laps asju maha kisub ja kinnominek lapsega on ju "piinamine", just nimelt jutumärkides.

Kallis inimene, tahaks selle peale öelda, lapse saamine ongi elumuutev otsus ning lapse heaks ja lapse nimel tulebki paljust loobuda, muuhulgas Õllesummeril läbustamisest ja kinos mõne kolmetunnise draamafilmi vaatamisest. Need ei ole tõesti väikelapsele sobivad kohad - kinno saab muide minna ema ja beebi päevale, mis ongi mõeldud selleks, et inimene saaks käia kinos lapsega - palju lapsi koos, kõik müravad ja nutavad, kedagi ei häiri.

Kõige olulisem asi lapse juures on aga see, et last tuleb siiski paratamatult ohtude eest hoida (ja Õllesummeril või HRL-il mürtsuv muusika kahjustab lapse kõrvu, üliharva näeb sellises kohas kaitseklappidega lapsi) ja teda tuleb kasvatada. Last ei sünnitata nunnuks aksessuaariks, kellest ainult blogisse pilte panna ja kelle lapselike ütlemistega Facebookis odavat populaarsust kerjata. Lapsega tuleb vaeva näha, teda kasvatada ja õpetada ning tõepoolest arvestada ka kaaskodanikega. Kui laps ei suuda ära õppida, et poes asju ei kisuta ja ei jonnita, kui emme kohukest ei osta, siis tulebki ta võimaluse korral hoidjale jätta, või kui hoidjat pole võtta, siis oma poeskäigud kiiresti ära toimetada.

Lapsel tuleb ka silma peal hoida - alles oli uudis, et Viljandimaal uppus 2-aastane poisike, kes jäi kahjuks paariks viivuks järelvalveta.

Joriseda, et ma sain lapse ja ei saagi enam oma vallaliseelu elada - inimene, kas see laps oli ikka kaalutletud ja läbimõeldud otsus või mis täpselt juhtus selle lapse saamisega? Väikese lapsega ei sõidetagi tavaliselt pooleks aastaks Keeniasse vabatahtlikuks või sõjatsooni fotograafiks. Arvestatakse, et laps ennast ja teisi ei ohustaks ning pannakse lapse huvid enda omadest kõrgemale. See eristabki ema lihtsalt sigijast - ta on võimeline lapse huvisid enda omadest kõrgemale asetama.

Kaks tundi Sae-filmi on tõesti piin, kui mitte lapsele (istu pimedas liikumatult mitu tundi), siis vähemalt teistele (istu ise liikumatult mitu tundi ja kuula, kuidas laps nutab ja ema lapse kallal tänitab).

Praegu on populaarne liikumine, et laps ei ole haigus, lapse tõttu ei pea elu elamata jääma. Ei peagi, aga normaalne ema arvestab lapse huvisid ka. On sada protsenti kindel, et näiteks kolmeaastasele lapsele pakub mänguväljak või rand (ema järelvalve all) sada korda enam kui tundide kaupa liikumatult kinos passida või Õllesummeril röökiva muusika saatel liikumatult vankris või närviliselt "Ole nüüd tasa!" manitseva ema puusa peal kükitada.