Kõigi nende inimeste, kelle vanus hakkab liginema viiekümnele, noorusaeg jäi sügavasse ENSV aega. Tegemist oli sotsialistliku riigikorraga ning tööd ja leiba jätkus meile kõigile. Sel ajal dikteeriti meile seadusi ja korraldusi ette Moskvast.

Kaupluses kaupa oli, aga viinerid ja juustuvorst olid defitsiit ja tutvuste kaudu leti alt seda ikka sai. Kui keegi tööl ei käinud, siis tuli kohalik partorg koju külla ja uuris põhjust, et miks nõukogude inimene tööl ei käi? Arstiabi oli tasuta ja kellelgi hammastega probleeme polnud. Miilits oli tasemel, pätid ja sulid said teenitud karistuse. Igast inimesest peeti lugu, nende mured lahendati.

Nüüd elame Euroopa Liidus. Sotsialistlik elulaad on muudetud kapitalistlikuks. Kauplusi ja poode on jalaga segada ning kaupa on külluses. Viinereid ja juustuvorste on kümneid sorte. Paraku pole ühelgi neist õiget viineri ega juustuvorsti maitset. Käes on täielik vabadus. Iga inimene tehku, mida tahab. Arstiabi on tasuline, hambaravi on äriks muudetud. Tavakodanikul oma pisku sissetuleku juures pole hambaarsti juurde lihtsalt asja. Ometi ei julge ta teiste nähes suud lahti teha, sest hambutut suud pole kelleglgi ilus vaadata.

Seadused ja reeglid dikteeritakse meile ette Brüsselist ehk Euroopa Liidu peakorterist ning käibel on euro. Rikkad astuvad vaestele kanna peale ning kel raha on, sel ka õigus. Tavakodanikul pole kohtusse asja, sest advokaati ta omale palgata ei jaksa. Politsei väiksematele kuritegudele tähelepanu ei pööra ning kohale ei sõida. Kui kohale sõidab ja väärteo koostab, siis seda ei uurita nagunii. Kohe kui kuritegu aegub, suletakse toimik.

Kui meile antaks praegu valida, et kas tahame tagasi endist sotsialismi või kiidame heaks kapitalismi, siis kumma me valiksime ja miks just selle? Julgen arvata, et ärikatel ja tavakodanikel on erinevad arvamused.