Jooma ajab lootusetuse tunne

Hiljuti jäi silma kampaania "Joome poole vähem", mille eesmärgiks on viia aastaks 2018 Eestis alkoholi tarvitamine praeguselt 10,6 liitrilt püsivalt alla kuue liitri peale elaniku kohta. Aga kas ainult loosungitest piisab, sest jooma ajab ju tihtilugu lootusetuse tunne?

Üks tark on kord öelnud: pole olemas laiskasid inimesi, on vaid laisad eesmärgid. Niisamuti on ka joomise ja tervise hävitamisega. Kui inimese eesmärkideks on tervis, pere, sõbrad ja töö, siis ei kiputa tihti jooma. Kui elus eesmärgid puuduvad, kiputakse elama üks päev korraga ning üha tihemini näib ainukeseks meelelahutajaks olema alkohol.

Aga ei saa ju öelda automaatselt, et need, kes joovad, on sihipäratud inimesed. Äkki nad lihtsalt ei taha tulevikku näha või tunnevad ennast lootusetuna praeguse elu juures ja on jõuetud seda muutma. Ka see võib inimesi jooma ajada.

Loosungi "Joome poole vähem" eesmärgiks on eestlaste tervise tõstmine, kuid me peaksime jõudma ennekõike nende probleemideni, mis inimesi jooma ajavad. Miks sõidavad noored mehed end purjus peaga surnuks või miks juuakse ja minnakse ujuma? Eelkõige tuleks keskenduda sellele, miks üks või teine asi juhtub.

Äkki tunnevad noored mehed end Eestis lootusetuna? Äkki nad ei näe teistega võrdväärseid teenimisvõimalusi või äkki tunnevad noored mehed, et neil ei ole Eestis täisväärtuslikku tulevikku?

Praeguse kampaania mõte on üllas, aga see on sama, kui öelda varastele, et ärge enam tehke ja hakake heaks. Keskenduda tuleks eelkõige põhjustele, miks üks või teine asi juhtub. Eks see ole kulukam, kuna siia tuleb kaasata ka riik. Aga riik peakski olema inimeste jaoks ning täitma inimeste vajadusi.