Olgu siinkohal kohe öeldud, et esindame Eestile omast haavatavat keskklassi - rikkad me ei ole, vaesed ka mitte. Lapsed õpivad neljadele-viitele, kolmed on mõlematel ainetes, kus õpetajad satuvad olema küündimatud. Õnneks ei ole tegu põhiainetaga. Käitumine ja hoolsus pigem eeskujulik.

Kodus ei eksisteeri absoluutselt vägivalda, ei füüsilist, vaimset ega seksuaalset. Kui keegi on teise suhtes inetult käitunud, osatakse andeks paluda ja andeks anda. „Ma armastan Sind“ kõlab meie pereringis, usun, rohkem kui enamikes perekondades meie ühiskonnas. Ka meie koos elukaaslasega käime viiel päeval nädalas tööl, aga lapsed teavad, et oleme nende jaoks olemas. Nädalavahetustel oleme maal, et toidulauda tervislikumaks muuta. Lapsed on selles eas, et nad saavad valida, kas nad tulevad maale kaasa või jäävad linna. Meie suhetes on vastastikune usaldus, sundimatu eluterve õhkkond. Koos käime reisimas ja leiame muid ühiseid vaba aja veetmise võimalusi.

Minu lapsed vajavad nüüd abi. Keegi oli kuskil midagi näinud, keegi midagi rääkinud. Minu lapsed tarbivad alkoholi. Usun, et paljud on meist teismelisena alkoholi proovinud ja ei ole ka minu lapsed siinkohal erandiks. Proovimise all ei mõtle ma ainult maitsmist. Võib-olla noorema puhul tõesti, aga vanem teab, mis tunne on ka purjus olla. Siiski ei ole siin tegu pideva alkoholi tarvitamisega, pigem mõne korraga.

Emana olen lastele rääkinud kui kahjulik on alkohol, toonud näiteid elust enesest. Siiski pean tõdema, et olen selle lahingu kaotanud. Olenemata sellest, et oman nulltolerantsi alkoholi suhtes, mina seda koju ei osta ega ka tarbi. Mina ei lubaks ka alkoholi reklaamida - me teame, kui palju kergem on kujundada noorte arvamust. Aktsiisimaks laekub riigikassasse, mitte minu pangakontole.

Mina olen see, kes peab eraldama oma niigi kiirest argipäevast 3 tundi, et planeerida külaskäik sotsiaalhoolekandesse. Kuna see tähtis asutus on kella kuueni lahti, tuleb näpistada tööajast ja see hiljem tagasi teha. Ka trenni jäädakse see päev hiljaks. Aga vastuseid tuleb anda, muidu läheb asi päriselt käest ära. Kuidas ma riigi vigade parandamisega hakkama sain, otsustab ametnik. Igatahes lubati sügisel veel üks kutse saata, kuna ilmselt on vaja kinnitust ega meist suve jooksul alkoholilembelised pole saanud. Ehk ikkagi järgneme suurele osale ühiskonnale, laseme end ka reklaamist ja üldisest tolerantsusest mõjutada ja seame sammud alkoholiletti? Ehk saavad meistki "õnnelikud" aktsiisimaksjad?

Oleks valida, siis enda igakuise sotsiaalmaksu suunaksin küll sinna, kus sotsiaalhoolekande resursse tõesti vaja on - tõeliste abivajajateni. Neid, meil siin Eestis, ei ole teadupärast vähe.