Uudistenupuke tervisejooksu teinud naisest, kes nimetatud lastele peale sattus ja hiljem võika vaatepildi osaliseks sai, mainis õigesti, et temal pole õigust võõraste lastega riielda. See on alalhoidlikkuse mõttes korrektne käitumine, sest kui sellisel hetkel emotsioon üle keeb, avastad sa hiljem ennast ise trellide tagant või tingimisi karistusega. Otsuseks oleks alaealise kehaline väärkohtlemine.

Siinkohal tõusetub küsimus: kuidas ja kes siis teeb neile lastele selgeks, mis on lubatav ja mis mitte? Ilmselgelt koduseinte vahelt seda signaali välja ei lasta, mille laps üles korjaks. Veelgi enam, kirjeldatud artiklis väitis üks laps avameelselt, et tema isa tappis kodu lähedal labidaga kajaka - need on ju "mõttetud elukad" ja seega näikse nende tapmine õigustatud tegevus. Ja tõepoolest, reaktsiooniks kogu juhtumile ongi nentimine, et lastele tuleb seletada nende tegude tõsidust.

Mida põrgut, ausalt? Kas sõnad oli see vahend, millega kajakapoega piinati? Minimaalne, mida need tatikad ära on teeninud on korraliku tutvuse püksirihmaga, sama kehtib nende vanemate kohta. Ma ei propageeri taliooni printsiipi ehk igale asjale võrdne vastust, aga olgem kasvõi korraks ausad ja asetagem valehäbi kõrvale ning nendime, et sõnad ja seletamine neile lastele midagi selgeks ei tee. Kui keegi ütleb lapsele, et ta ei jookseks, sest võib kukkuda ja haiget saada, siis selle mõju on nulli-lähedane - tõsi, seda tehakse ikkagi ja sadu kordi, kuid esmase õppetunni saab laps siis, kui ta lõpuks oma põlve korralikult marraskile kukub. Ülekantult kehtib sama ka siinse olukorra puhul - meetod ei pea olema radikaalne, aga sisukam kui sõnad. Muu lihtsalt enam ei aita.

Leian ennast tõtt-öelda mõneti üllatunult sedavõrd vihases olekus kogu sündmuste jada tõttu - olen üldjuhul rahulik inimene, sest minu kodune kasvatus sisadas endas lisaks muule ka põhitõdesid selle kohta, et probleeme lahendatakse sõnadega. Kuid - vajaduse korral on tarvis osata ennast kaitsta ja mis võib-olla veelgi olulisem - kaitsta endast nõrgemaid. Jäi kajakapoeg/kassipoeg/kutsikas neile inimestele ette? Jah, just nimelt inimestele, sest aeg-ajalt saab igaühel küllalt jutujoonest, kus lapsi ja inimesi käsitletakse kui kahte erinevat kategooriat.

Seda küll, et lapsed ei pea tööl käima või raskeid asju tõstma, kuid inimlikkuse valdkonnas ja selle õpetamises ning kontrollimises ei saa teha vanusest tulenevaid järeleandmiseid. Kui julged lapse teha, julge ka vastutada ning kasvatada. Eelpool mainitud kajakahävitajast macho-isa suguste inimeste üle mõtiskledes kõlab kõrvade vahel vaid üks sõna: steriliseerimine. Mis seal salata - keegi ei kasvata selliseid paadunud retse ümber, kuid tõepoolest, vähemasti võiks kaaluda neilt võtta võimalus oma "kasvatust" ja "hoolitsust" järgnevale põlvkonnale edasi anda. 

Tunnistan, et käesolev on kirjutatud ärritunud seisundis, aga kaua võib? Mitu looma peab oma enneaegse otsa leidma, mitu rahumeelset last peab olema koolis või lasteaias hullumiseni kiusatud, mitu õpetajat alandatud ja mitu prügikasti või ootepaviljoni pilbasteks pekstud enne kui järgneb mõni muu tagajärg peale: "Me saame neile selgitada nende tegude tõsidust"?

Demokraatia demokraatiaks - mingist heaoluühiskonnast meil Eesti puhul juttu pole. Oma vanemad lapsi kodus ei kasvta, julmuste ja jubeduste pealtnägijad midagi teha ei saa, politsei ja lastekaitse käivad lastega ainult rääkimas ning lapsevanematele, kes potentsiaalseid tulevikukriminaale niisama "kasvada lasevad", ei tehta isegi trahvi. 

Elame tõsiselt toredas, vabas ja vallatus ühiskonnas, mille ainuke toodang on pahaloomulised, modernsemat laadi Mowglid. Ainult, et need uued Mowglid piinavad ja tapavad loomi, mitte ei ela nendega koos.